Kruvin veidikene seda teemat üles.
Alguse sai kõik soome kolimisega, kõik läks hästi kuni ma sain umbes 6 aastaseks. Kuulsin kuidas vanemad tülitsevad toas ning läksin vaatama asja, mis toimub. Karjusid seal üksteise peale jms. Läks natukene aega edasi ja taipasid, et olen ka seal toas kuni ema ütles mulle midagi taolist: "Mine oma tuppa." Läksin nagu kästud ja kuulsin enda toast kuidas vanemad tülitsesid ja nagu ma olen, siis uudishimulik ja ikka pidin piiluma uksevahelt, et mis toimub ja korraga käis mõnus mats ära. Isa lõi ema. Tol ajal kui ma seda pooleldi nägin, siis tekkis tunne, et läheks virutaks isale ka vastu, aga kartsin, sest isa pidevalt karjus mu peale, kui ma väike olin ja polnud julgust midagi teha. Järgmine päev tuli ema minu juurde ja lasi otsustada mul kas ma jään isaga elama või emaga. Otsustasin, et emaga (nagu ikka poeg saab rohkem emaga läbi). Ning siis hakkas kõige hullem etapp. Isa viskas ema välja Soome korterist ja nagu ikka ma ka siis. Polnud kuskil põhimõtteliselt pinda, sest isa müüs enne seda salaja maha Lasnamäel oleva korteri. See on see kus kõik algas.
Isaga ma ei suhtle eriti, sest ta ei maksa mulle alimente korralikult ning sees kipitab siiamaani see väljaviskamine, mis ta korraldas Soomes mulle ja mu emale. Ei suuda lihtsalt andeks anda sellist asja ja see peale veel, et müüs salaja maha Lasnamäe korteri. Ei taha ja ei suhtle temaga eriti.
Emaga on selline lood, et kui Soomest Eestisse sai mindud tagasi, siis ta kohtus mu praeguse kasuisaga ja no kuidas öelda, siis kuidagi aitas ta minu ema ja sebis korteri. Läks ~2a mööda ja kolisid kokku. Mulle oli see küll suhteliselt nagu "jepikajee" hetk, sest enne oli nagu väga nigel seis elul (Soomes sama seis). Okei. Kolisid kokku ja sai paar aastakest elatud kuni tänaseni ja nüüd ma ei saa eriti kasuisaga ja emaga läbi, suhted on muutunud kõvasti. Ma ei räägi kummagile enda muresi, veelvähem kasuisale, sest tal endalegi teisest naisest jäänud lapsi alles ning peab neid ka üleval pidama ja kui ma tuleks enda murega teda kurtma, siis ma arvan, et see poleks talle meele järgi. Emaga ma lihtsalt ei saa läbi, sest kui ma temaga midagi arutan, siis ta läheb lihtsalt närvi ja hakkab üle mõtlema ja see oma korda ajab mind veidikene närvi.
Ei ütleks, et kerge elu on olnud mul. Vägagi selline ots otsaga kokku tulemine, kuid nüüd on kõik nagu korteri poole pealt ja söök, jook kõik on tiptop, aga vanematega suhtlemine pole üldse hea ja vahepeal nagu põhimõtteliselt ei anta süüa ka. Samuti on perereisidega. Õde (kasuisa tütar), ema saavad igalepoole reisidele minna ja mind põhimõtteliselt jäätakse koju mädame. Pole just kõige parem tunne ja siis tulebki selline hetk, et mind on jäätud tahaplaanile ja kedagi ei huvita mis ma teen. Nii siis tuli mul mõte jube eelmine aasta (olin tol hetkel 16 ja 9.klass käsil), et on vaja midagi võtta ette, sest ei suuda seal kodus olla enam ilma, et mingi karjumine ja närvitsemine käiks. Mõtlesin, et võiks enda elu peale minna. Hetkeseisuga vaikselt juba asjad lähevad sinna poole ja siiralt tahaks kodunt ära ja enda elu peale. 17 on küll vara enda elu alustada, aga mina pean vajalikuks seda.
Vana teema küll, aga pidasin vajalikuks siia kirjutada. Loodan, et teil pole selle vastu midagi ja mõistate mind.
