/me võtab kaustikuräbala, pastaka.
/me mõtleb veidi ja kukub usinalt kriblama.
Sündisin pisikeses-väikese rahvaarvuga maakohas.
Lapsest peale, juba väiksena liikusime sõpradega neljakesi ringi, mina, Archy Mooses, ja vennad Tim ja Ralph Proof-id.
Me olime neljakesi lahutamatud, olime hommikust õhtuni koos, mängisime varemetes sõda, peitust ja niisama lolligi.
Me polnud keegi eriti rikkast perest, seega oli pidevalt rahaprobleem, küll suitsude jaoks, joogi jaoks ja niisamagi.
Saime veidikene vanemaks, endiselt oli meil suur sõprus, kahjuks pidime igaüks pere abistamiseks tööl käima
ja ei saanud teistega väljas hängima, lõpuks me polnud enam ligi aasta aega üksteisega suhelnud.Mina rabasin tööd teha mehaanikuna,
et oma haige isa ning vanavõitu ema abistada.Ei jõudnud enam oma lapsepõlvesõpradega ringi hängida, lapseaastad olid möödas
kus sai pätti tehtud ja mängitud.Kuu pärast mu tööleminekut mu isa suri kahjuks südameinfarkti, jäime ainult kahekesi oma emaga
emalegi oli see raske löök, pole kunagi teda nii rivist väljas näinud, hiljem võttis pank meie võlgade katteks isegi meie talukese ära
, rentisin korteri.Elasime emaga pisikeses üürikorteris ääri-vaevu ots-otsaga kokku tulles, peaasi, et riided oleks seljas ja söök laual,
mingit luksust lubada ei saanud.Lõpuks läks ka mu ema manalateele, see oli minu jaoks draagiline, hakkasin jooma rohkesti ja pidudel käima
niinimetatud " lohutusnaisi " lantisin sammuti.
Lõpuks kohtusime kõik vanad sõbrad ühel peol ja meenutasime nostalgiliselt vanu aegu
Kõik vajus jälle kokku, hakkasime sõpradega rohkem ringi hängima, korraldasime baarikakluseid ja pisemas mõõdus räpivõistluseid.
Selle aastakesega mis olime eemal hakkas imelikul kombel meile kõigile külge räppmuusika , vastavalt sellele kandsime ka
hästi suures mõõdus riideid ja muud säärast.
Hängisime koos pidudel ja istusime niisama vanades varemetes kus lapsepõlves sai ringi kalpsatud.
Lõpuks hakkasime raha koguma, kogunud juba pea aastakese saime piisava summa kokku, et kambapeale pisike majake sinna varemete juurde lasta
ehitada.Elasime seal,sõime,magasime, tegime muudki.Sellest sai meie niinimetatud " püha tempel ".
Liikusime linnapeal sammuti neljakesi, vahel töllerdas ka Tim-i naine meiega kaasas aga see selleks.
Kellegil meist oli probleeme siis aitasid kõik teised teda, keegi kakles-kaklesime kõik, üksteise kaitsmiseks olime me kõigeks võimelised.
Kord baarikakluses lõin ühele mehele kurikaga pähe, pauhti, vend haiglas.
Tuli politsei, läksin kuueks kuuks pokri, sealne aeg möödus kiiresti, sain vanglas sidemeid, kolumbia narkoparunigagi olin sinapeal.
Sain välja, rääkisin sõpradelegi, mis vanglas toimus, paari kuu möödudes võttis sama kolumbialane minuga ühendust ja pakkus 3 kilo kokat.
Võtsin ära, lahjendasime sõpradega aspiriiniga selle ära ning hakkasime edasi müüma, olime nagu kuningad, raha voolas tohutult.
Narkoäri õitses, olime ahned, hakkasime ka relvadega äritsema.
Lõpuks hakkasime endeid kutsuma Cripsideks, see oli meie nagu omamoodi " gäng " , kõik teadsid meid meie siniseeelistuse poolest,
kandsime sinist,sõidsime siniste autodega, isegi aluspesu oli sinine.
Inimesed hakkasid meid austama, meie ülbuse ja jõu pärast, keegi ülbik tuli linna näitasime neile kohe koha kätte, vastavalt kas head või
halba moodi, vastavalt inimesele.
Linnarahvas sai aru, et meiega tüli ei norita, isegi kohati politsei sai sellest aru ja ise meid nokkima ei tulnud, eks kõik karda
oma elu pärast.
Me olime nagu linnajuhid, meiega ei paukunud keegi, keegi lihtsalt ei tahtnud meiega tüli.
Paraku nii oligi , tihtipeale kui keegi meiega õiendas sai ta karistada teiste " crips-ide " poolt.
Need olimegi meie: Mina, Archy, Tim ja Ralph.
Edasist mis juhtub ma ei oska öelda, ega ma mingi oraakel pole.
Olgu, peace .
Carter.
/me muutub mõtlikuks, viskab pastaka ära.
/me kaustiku lennutab voodipeale ja lahkub ruumist.
