See on... lugu mis on juhtunud siin, eestimaal... ühe kindla inimesega. Meie, kui eesti kodanikud, ei saa olla kindlad siinses elus kas meil on sõpru, kes meist hoolivad, kas meil on tuttavad, kes on meile iga väiksema probleemiga abiks, kas meil on keegi lähedane, kes ei lahku iial sinu elust või on see puhas unenägu? Miks need mälestused, miks need probleemid ja vead siinsel rajal meid küll tülitavad. Kas elus peabki olema niivõrd karm, et see kuhugile prügikasti visata? Püüdes minna edasi seda kitsast rada, tuleb meelde meie viimne teekond, mis oli küll lai, kuid vigadega. Me ei arvestanud teineteisega, ei, me mõtlesime vaid iseendale. Targem oleks ehk öelda, hoiame sõpru kes sul on, jäta need keda sul enam pole? Hoolid temast, hoolib sinust.Ma võin veenduda, et keegi pole varem mõelnud " Mis on tegelikuses sõprus?". Sellele mõistele on väga raske seletust anda, sest seda ei saa lihtsalt sõnadega kirjeldada. Näita see rada ette, mida mööda pea
b üks hooliv sõber minema.
Kui ma mõtlen nüüd nendele aegadele, mil see aeg oli, kus ma olin ääretult õnnelik, nuttes rõõmust, teades õnnest ei suutnud ma millegile rohkem mõelda kui ainult sellele, ainulaadsele sõbrale, kes oli mulle aegajalt toeks, valas minuga koos pisaraid, mitte ei põgenenud maailmalõppu ega lõpetanud suhtlemist.
See, millele olin tookord mõelnud.. See kustus äkitselt.. Tekkis küsimus vaid MIKS?
Päev päeva möödudes sain ma aru, et tegu ei ole enam unenäoga, see on reaalsus, sest õnn ei pruugi igaühele naerata. Ta võtab ära meilt kõige kallimad inimesed, kes meil üldse on, keda meil rohkem vaja kui iseennast...
Selle tekstiga tahan teile öelda: Hoidke sõpru, hoidke tuttavaid, hoidke lähedasi, sest ühelhetkel.. neid lihtsalt enam ei pruugi olla...
Domeen maas & ei funka ?