Puugid (Ixodida) on ülemsugukond parasiite ämblikulaadsete klassist.
Puuke võib pidada kõige suuremateks lestadeks, kuna nad verd imedes paisuvad mitmeid kordi. Nälginult võib puukide kehapikkuseks olla 10-15 millimeetrit või mõned liigid isegi 25 millimeetrit.
Puukide munad munetakse maapinna pragudesse. Munadest kooruvad kas samal sügisel või järgmisel aastal kolme jalaaariga larvid, kes järgmisel aastal kestuvad nelja jalapaariga nümfideks. Nümfe eristab valmikutest vaid see, et neil puudub sugupilu. Järgmisel aastal kestuvad nümfid valmikuteks.
Äärispuuklased (Argasidae) on põhiliselt kuumade ja kuivade alade asukad. Peremees leitakse lõhna järgi. Selleks on neil spetsiaalsed haistmiselundid eeskäppadel - Halleri elundid. Kilbid on kehalt kadunud ning keha on kaetud elastse nahaga, mis võimaldab neil verd imedes kõvasti paisuda. Lõugtundlad on äärispuukidel teravaservaliste harudega, millede abil lõigatakse läbi peremehe nahk. Seejärel viiakse peremehe sisse iminokk, mis on varustatud väikeste sarvhammastega. Nende sülg takistab vere hüübimist ja on valuvaigistava toimega, mistõttu ohver ei tunne hammustust. Harilikult ründavad äärispuugid peremehi siis, kui need puhkavad oma urus, kuna nad ei taha et neid nende peidupaikadest välja viiakse. Nad pole väga peremehespetsiifilised. Imevad roomajate, lindude ja imetajate verd.
Puuklased (Ixodidea) aga vastupidiselt äärispuukidele varitsevad oma peremehi vabas looduses. Kuna peremehi leitakse suhteliselt harva, siis on neil arenenud mitmeid kohastumisi selle leevendamiseks. Vastsed ja nümfid toituvad enamasti närilistel, väikestel kiskjatel, roomajatel või lindudel. Täiskasvanud loomad aga toituvad põhiliselt suurtel loomadel: kabjalistel ja suurtel kiskjatel. Nad ründavad peremeest kas maapinnalt või taimedelt ja ootavad teda väljasirutatud eesjalgadega, kus asuvad haistmiselundid, millede abil tuntakse peremehe lähedust. Igaks kestumiseks on eelnevalt vajalik toituda. Harilikult imevad nad end peremehe külge mitmeks päevaks.
Emased puugid on nälginult 3-3,5 millimeetrit pikad, ovaalse kehaga ja lamedad. Vere imemisel suurenevad nad umbes 3 korda ja omandavad munaja kuju. Isased on ligikaudu 2 millimeetrit pikad ja vere imemisel ei suurene eriti. Puugi keha eesotsal on tugevasti arenenud kärss koos sellest kummalgi pool asuvate kobijatega. Kärss on varustatud tahapoole suunatud kidakestega, mis hõlbustavad kärsa tungimist peremehe nahka, kuid takistavad kärsa väljatõmbamist. Kärsa kõrval asuvad lülilised kobijad, mis on meeleelunditeks milledega kombatakse peremehe nahka enne kärsa sissesurumist. Kärsa alumine osa on laienenud ja omab mitmesuguseid kitiinseid jätkeid. Puugi selgmist poolt katab tumepruun kitiinne seljakilp. Emastel täiskasvanutel, vastsetel ja nümfidel on väiksem seljakilp, kuna neil on vaja rohkem verd imeda ja ka seetõttu rohkem venida. Isastel, kes toituvad vähe või ei toitu üldse, katab seljakilp peaaegu kogu selga. Stigmad asuvad keha külgedel, neljanda jalapaari kinnituskohast veidi tagapool, erilistel ümaratel moodustistel - peritreemidel
