Otsi Vahvlist
Kuvatakse tulemused sildile ''biking''.
Leitud 1 tulemus
-
Hello. Mõtlesin juba kunagi ennem, et võiks midagi blogi moodi asja arendada siia. Selle blogi näol hakkan rääkima enda igapäevaelust, rattasõidust ratastest. Kui ei meeldi blogi, ma nutma ei hakka su kommentaaride peale... Igatahes, alustan siis. Minust: Mina olen Ailar . 15 aastane Tallinna poiss, käin Tallinna 32. keskkoolis, 9.b klassis. Hobideks on downhill biking, vähesel määral kalapüük. Olen igati rõõmsameelne, aktiivne kutt, kes ei suitseta, õlut vahest tarbin; Saku Originaal for sure. 183 cm pikk olen, sportlik. Küllaltki seltskondlik, aga rahvas peab olema siiski sobiv. Ei hooli eriti teiste arvamusest, tegelikult vist isegi hoolin... väga võibolla isegi, proovin seda lihtsalt mitte välja näidata. Ei ole eriti rikast perest pärit. Vanemad lahutasid kui olin alles päris väike. Mu ema ja kasuisa on riigitöötajad kõrgharidusega, isa on logistikkeskharidusega. Ema kasuisa seadusetäitjad täielikult, isa jagab natukene elu matsu ka. Ema ja kasuisa jaoks on nt kutsekool mõeldud lollidele, nad otse seda välja ei ütle aga nii nad mõtlevad. Minu jaoks on siiski "ülikooli paberist" tähtsam, see palju inimene tegelikult teab. Koolis ju teatavasti meile kõike tarkust ei õpetata. Paraku et tänapäeva ühiskonnas edukas olla, peab sul olema magistrikraad, muidu oled sa kui minig teisejärguline isik. Minujaoks on haridus tore asi, aga peamine siiski, et naudiksid mida sa teed. Koolist/õppimisest: Minu näol on tegemist vist suhteliselt klassi klouniga. Mind saab ka tõsiselt võtta, aga varjan end pigem "klouni" maski taga, sest mulle väga ei meeldi et inimesed minust väga palju teavad. Kuulun enda kooli õpilasesindusse, tahaks saada gümnaasiumi ka meie kooli, kas siis teater või ajalugu klassi. Hinded on sellised, äkki veidi üle harju keskmise. Eelmine aasta lõpetasin ühe kolmega, vene keel ofc, ei saa sellest üle ega ümber. Mul on venelastest tuttavaid palju, aga enda kahjuks olen väga laisk, kuigi ma tahaks seda keelt osata hea meelega. See aasta üritan siis siis võimalikult hästi õppida KESKENDUDA õpitööle. Üldiselt, kui mul asja vastu huvi puudub, ei suuda ma ka absoluutselt keskenduda ja see ongi minu põhiprobleem. Kalapüük: Huvi selle vastu tekkis sel suvel, kui sattusin vaatama saadet "Kalamehe jutud". Mulle üldiselt ei pakkunud pinget, aga peale seda saadet tekkis huvi, panin enda spinna kokku ja läksin merele. Kuna muu maakoht asub Pärnumaal, Varbla vallas, vaiste külas ja maja on 200m merest, siis ei ole see eriline probleem. Isa käib seal tavaliselt iga nädalavahetus, tema süda kuulub sinna. Ma tean ta tahaks seal väga elada, aga ta tunneb et tal on oma laste ees kohustusi, ja maal on teadupärast väga raske leida tööd, kui ei ole ise eriline ärihunt. Tegemist on vanaema sünnikoduga, mis kuulub nüüd isale, ja tema seal põhiliselt ka toimetab, vanaema ise elab Pärnus. Vahepeale naerame, kui muidu käivad lapsed vanematel külas, sisi meil on vastupidi, Igatahes tagasi teemasse, merel tegin 2 päeva tühja loopimist, kuni sain aru, et siit kala ei saa. Naabripoisiga, kes on minust vanem (käib ülikoolis 2 kursusel), on ka väikese huviga, siis võtsime miu juurest paadi ja põrutasime Ermistu järvele. Pool päeva püüki, kala seis ikka 0. Mina nii lihtsalt alla ei anna. Paari nädala pärast toimusid Tõstamaa Lusti Ja Lõbu Seltsil Ahvenapäevad. Seal olid kalatargad koos, ja ma uurisin kust püüda ja millega. Kõvasti teadmisi juurde saanud, sain vedades esimese haugi umbes 15 cm, too ei avaldanud mulle eriit muljet. Järgmine päev naeratas mulle õnn ja juba 40cm. See oli juba vägev tunne, lõugasin keset järve. Polnud küll eriline saavutus, aga esimene mõõdus haug. Nüüd igakord kui Vaiste satun, proovin arturi ära rääkida, et ikka järve peale minna. Rattad: Bikes are my love. Huvi rataste vastu tekkis mul juba mingi 2 aastat tagasi. Käisime sõpradega veska döördis vaatamas kuidas oskajamad hüppavad. Veidikene peale seda, oma optimatega hakkasime ka seda tegema. Alguses oli tegemist ikka rämeda adrelaksuga. Kunagi pool aastat peale optimatega hüppamist, sain enda esimese ratta, milleks oli mongoose ritual street. See rõõm oli tol hetkel ulme. Veidi ma selleks ajaks juba jagasin juppidest ja asjadest. Siis hakaks pihta MTB Street/döört/park. Ma olin kuidagi aeglase arenguga, sõbrad juba tegid 180, ma ei saanud kõrgemast ääre kivist bunnyga isegi ülesse. Döördi skill oli vahepal päris hea, aga peale ühte matsu kadus kogu oskus. Ajapikku ei olnud ala enam nii huvitav, ja ei olnud enam ilget sõidu isu. Selle aasta kevadel hakkas mind tõsiselt kiskuma metsa poole. Tegu oli siis downhilliga, millest lähemalt järgmises osas. Downhill: Selleks ajaks jagasin juppidest ikka päris kõvasti, kuna sünnipäev oli lähedal kaalusin mitu päeva kas DH või mitte. Siiski õnneks sai huvi võidule. Suuresti tänu sellele et sünna oli kohe tulemas, ja sünnipäeva rahade eest oleksin pidurid ostnud. Mul oli enne ka se mõte olnud, aga asi oli just raha taha jäänud. Esiemesed sõidud, tegin ainult tagapiduriga, sõbra käest ostsin hästi odavalt uued vändad ja käiguvahetus süsteemi. Peale esimest sõitu sain aru, et see ala on loodud mulle. Kevadel oli siis mul Mongoose Ritual street avid code 5 piduritega. Pilt siin: http://www.pinkbike.com/photo/5177727/Mind looomulikult ajasid kiima Suured susserid 200mm traveliga, aga teadsin et mul ei ole niipea sellist asja oodata. Põhiasjad miks ma vahetasin streedi DH vastu: 1. Ei ole survet teiste poolt et pead mingi triki ära tegema 2. DH on sportlikum, võistlused jms Koos DH alustamisega, rääksin isale ka loo ära et tahan karate ära lõpetada kus olin 5a käinud. Ta küll punnis vastu aga siis austas mu otsust. Minu kodurajad asuvad Nõmmel, vahest satun ka Piritale. Lemmikud sõidukohad on Vällmägi Võrumaal, Kalpalinn Soomes. 2010 hooaeg, oli minu jaoks alguses see, et teeksin kõik eesti võistlused kaasa. See ülesanne sai täidetud, käisin isegi Leedus ühel võistlusel. DH on ala kus oleneb väga palju ratast, ja väga palju sõitjast. Pakub adrenaliini, võimalust trippida sõpradega, arengut ja veidi tehnilist taipu. Suve lõpu poole sain isaga diilile et ta hakkab mulle iga kuu 1 kilo andma investeerinugks mu rattasse, seda poleks kunagi juhtunud kui ma oleks karates edasi käinud. Augusti lõpus käisin kalpalinnas sõitma, ja minu sõber nägi seal seina peal väga soodsa hinnaga fs raami, Specialized Big Hit 08. Hinnalipik küljes 400.- Euri. Sellest hetkest põlesin soovist koju jõuda ja ema ja isa ära rääkida et see raam ära osta. Kuna Muidu maksavad susseri raamid uued umbes 20000.- eeki, oli see väga odav diil. Sellest said aru ka õnneks mu isa ja ema, ja mõne päeva pärast oli mul raam olemas ( soomlased oskavad ikka asju ajada:-) ). Eelmine nädal 1 päev enne hooaja viimast võistlust sain ratta kokku. Lisaks raamile pidin ostma uue esiamordi, mis oleks ka maksnud ligi 5 tonni korralik, aga sõber ostis endale uue ja müüs oma vana mulle ära 700.- eegiga, mis on selline ajutine lahendus, aga vist jääb pikemaks ajaks. Uue rattaga sain teha mingi 5 laskumist nõmmel, uskumatu oli ikka susser, nii palju kiirem. Järgmine päev sõitsime siis Jälle kasuisaga võrumaale, minu õnneks elavad seal ta vanemad, eesti kõige pikemast DH rajast 500m kaugusel. Kütiorus ootas meid jube muda. Reedese päeva tegin kaasa, ei saanud kordagi alla ilma matsu panemata. Põhjus oli lihtne- mul puudusid muda rehvid ja polnud kunagi põhimmõtteliselt mudas sõitnud, kuna Tallinnas on igal pool liiv. Laupäeval otsustasin siiski et ma ei sõida, kuna sõber ütles, et tal jäid rehvid maha, kütiorgu jõudes, selgus välja, et ta "tegi nalja". Väike pettumus, aga noh kaasa elada on ka alati tore, tuli ju kindel olla, et eestlased teeksid ikka lätlastele ära. Lätlaste jalgratta kultuur on kõvasti parem kui meil, nagu teate, sealt on päris ka BMX racing olümpiavõitja. Pühapäeva veetsin Vällamäel treenides, ma lihtsalt armastan neid radu. Oligi jälle Tallinnasse tuleks ja kohutav kool. Minu jaoks on DH: Adrenaliin, väga palju julgust vajav, sinu aeg sõltub tavaliselt sellest, kes vajutab vähem pidurit, ja ei kuku. Tõeline sport Ainus miinus on see, et eesti pikimad rajad on umbes 5 korda lühemad kui maailmaklassi omad, samas sama rasked. Fakte, Eesti edukaim Downhiller Viljar Teppo, on saanud MMil 66. koha, mis on väga hea tulemus arvestades, meie laskumise pikkused on pikimad siin mingi 50 sekki vast, Maailma klassi radu panevad prod mingi 4 minutiga. Eestist on võimalik tulla maailma tasemele, peab olema kuradi palju tahtmist ja peab olema kuradi kiirem. Minu puhul on miinuseks see, et ei julge veel nii hullu panna kui näiteks Balti juunioride meister Tartlane Paul. See mees on ulmeliselt kiire, ja ma looda südamest, et jõuab veel kaugele sel alal. Hetkel lähen nüüd sõitma, et järgimine kevad enda esimene poodiumi koht võtta. Räägin ka veel sellest, alast kui kedagi huvitab, siis Trükkige googlesse Downhill biking, ja samas eks ma ise räägin ka rohkem kunagi hiljem. Cheers hetkel, loodame et täna sisi raskelt matsu ei pane ! Õhtul ka hetkelisest ratast pilti.
