Avaarv (aperture) näitab seda, kui suur on objektiivis ava, millest valgus filmile või digikaamera puhul sensorile pääseb. Mida suurem on ava, seda rohkem valgust läbi tuleb. Avaarvud on tähistatud standardsete numbritega, nt f/2 kuni f/22, millest esimene viitab lahtisele ja teine kinnisele avale.
Lisaks avale on säriaeg (exposure, shutter speed) teine oluline parameeter, mis pildi teket mõjutab. Vajutades kaamera päästikule, avaneb katik valguse läbi laskmiseks. Säriaeg on aeg, mille jooksul valgust filmile või sensorile lastakse. Nagu ava puhul, nii on ka säriajal teatud standardväärtused, nt 1/8000 sekundit kuni 1 sekund. Mida kiirem on aeg, mille jooksul katik avaneb, seda vähem valgust läbi pääseb.
Ava ja säriaeg on omavahel tihedalt seotud. Tegelikult on foto omamoodi kompromiss nende kahe näitaja vahel ja valik sõltub fotograafi eesmärgist. Selleks, et pilt oleks õigesti säritatud, peaks sama hulga valguse saamiseks lahtisema avaga kasutama lühemat säriaega (või madalamat ISO tundlikkust, nt 100) ning vastupidi kinnisema avaga valima pikema säriaja (või suurema ISO tundlikkuse, nt 400). Ometi ei jää foto seetõttu veel ühesugune. Siin tuleb mängu teravussügavus (depth of field) ehk ala, mille piires objektid fotol piisavalt teravad tunduvad.
Kui kasutada kitsast ava, on teravussügavus suurem ehk teisisõnu suurem osa pildist näib terav. See on oluline nt maastiku või arhitektuuri pildistamisel, kui detailid on vajalikud. Kui kasutada laiemat ava, on teravussügavus väiksem, nt jääb portreel teravaks ainult nägu, aga taust jääb udune. See võimaldab luua ruumilisemat efekti ja mängida emotsioonidega. Kõige teravamaks jääb pilt tavaliselt keskmise avaga vahemikus f/5,6 kuni f/16.
Näide: lapse foto on tehtud lahtise avaga (f/4), mistõttu on nägu terav, ent taust hägune. Linnavaade on pildistatud kinnisema avaga (f/8) ja pilt on jäänud tervikuna terav.
Teravussügavust mõjutab ka objektiivi fookuskaugus (focal length) ehk läätse optilise keskpunkti ja fookuse vaheline kaugus. Mida lühem on fookuskaugus (nt 28 mm), seda suurem on teravussügavus. Ehk siis ühe avaarvu korral on teravussügavus 28 mm fookuskaugusega suurem kui 300 mm puhul. Pildi teravussügavus on ka seda suurem, mida kaugemale teravustatakse; mida lähemal on pildistatav objekt, seda väiksem on terav ala pildil (vt näidispilti lapsega).
Osates neid näitajaid kasutada, saab vastavalt soovile teha foto mitut eri moodi. Nt kui pildistatakse liikuvat objekti, on lühema säriaja (nt 1/250) ja suurema avaga (nt f/4) see võrdlemisi terav. Lühike säriaeg eeldab aga häid valgusolusid või suuremat ISO tundlikkust. Kasutades pikemat säriaega (nt 1/30) ja kitsamat ava (nt f/11), võib objekt olla udukogu, kuigi pilt tervikuna on terav (sageli eeldab see aga statiivi kasutamist). Nii võib ühelt poolt aja näiliselt peatada ja teiselt poolt objekti udususega selle liikuvust rõhutada. Kusjuures, mida lähemalt objekti teravustada, seda kiirem peab olema säriaeg.
Näide: esimene foto on tehtud kiire säriajaga (1/500), teine foto natukene aeglasema säriajaga (1/160). Mida aeglasem on olnud säriaeg, seda udusem on liikuv objekt.
Seda, millist ava ja säriaja suhet oleks pildistamisel optimaalne kasutada, aitab mõõta kaamera valgusmõõtja (light meter). + märk viitab ülesärile ja – märk alasärile; kui üle- või alavalgustus ei ole just taotluslik, on valgustus tavaliselt paigas siis, kui näidik on skaala keskel. Kaameratel, millel valgusmõõtjat ei ole, saab kasutada ka väliseid valgusmõõtjaid või siis aitab see, kui mõned kindlad ava-säri suhted teatud valgusoludes lihtsalt meelde jätta.
Iso ja sunny 16 reegel
Lisaks avale ja säriajale mõjutab säritust ka ISO number, mis viitab fotomaterjali tundlikkusele. ISO standard loodi selleks, et samades valgustingimustes oleks võimalik teha sarnaselt säritatud fotosid. Kui pildistada filmile, tuleks valida film vastavalt eeldatavatele valgusoludele ning keerata kaamera õigele ISOle. Digikaameral tuleb samuti ISO vastavalt valgusoludele määrata.
Enimkasutatavad ISO numbrid on 50, 100, 200, 400, 800, 1600 ja 3200. Mida suurem on ISO number, seda kõrgemale valgustundlikkusele see viitab. Ehk siis pildistades päikesepaistelise ilmaga sobib kasutada nt ISO 100, pilves ilmaga on parem ISO 200 ja õhtuhämaruses juba ISO 400.
Madala ISO tundlikkuse kasutamine eeldab häid valgusolusid, pikemat säriaega, lahtisemat ava või välgu kasutamist. Kõrge ISO tundlikkusega saab pildistada halvemates valgusoludes ja ilma lisavalgustuseta, lühema säriaja ja kinnisema avaga. Mida kõrgem on ISO tundlikkus, seda suurem on filmi teralisus või müra digipildil ja seda madalam on foto eraldusvõime.
Näide: foto on tehtud päikesepaistelise ilmaga ISO 400 must-valge filmiga. Valgusrohketes oludes pildistades on kõrge ISO tundlikkus muutnud pildi teraliseks.
Mõistagi on alustavale pildistajale infot tohutult ja kindlasti ei ole selles kerge orienteeruda. Lihtsuse huvides tasub meelde jätta üks rusikareegel ava, säri ja ISO kombinatsiooni osas, mis üldjuhul hästi töötab ja mida on eriti hea teada, kui kaameral valgusmõõtjat ei ole. Seda kutsutakse sunny 16 reegliks.
Reegli idee seisneb selles, et valides päikesepaistelisel päeval avaks f/16, on säriaeg võrdne ISO tundlikkusega. Nt ISO 100 puhul peaks siis säriaeg olema kas 1/100 või 1/125, ISO 200 puhul 1/200 või 1/250 ning ISO 400 puhul 1/400 või 1/500.
Keerates valgustingimuste muutudes ava ühe astme võrra rohkem lahti, tuleb muuta ka säriaega ühe astme võrra kiiremaks. Ehk kui on tekkinud kerge pilvisus ja kasutatakse ava f/11, tuleks säriajaks valida 1/250.
Loodan, et on abi.
Õpetus ei ole koostatud minu poolt.
Allikas: marisheinaru.com
