Eks ma teen akna lahti, ning rüüpan tassist teed. Mõnusalt soe on olla peale vanni ja pea on tunduvalt vähem pulki täis, kui ta oli seda enne vanni minekut. Isenesti ma pole mitte midagi uut välja mõelnud, kuid olen ilmselt vanadest pulkadest lahti saanud ja sestap ja mõnusalt vabam tunne.
Seda sissekannet kirjutades pole mul veel aimu, mis ma täpselt kirjutama hakkan, kuid mul on peas paar märksõna, mis mulle ilmselt seitsme lause pärast meelde tulevad ja siis uuesti kahekümmne seitsmenda lause juures.
Kurat, just siis, kui ma tundsin kuidas mu näpud ja mõistus teevad sujuvalt kööstööd, ning hakkas just looma, siis sain ma aru, kui ebamugav on enda nahktoolis istuda peale vanni, sest märg selg kleepub vastu nahka ja siis hakkab krudisema ja rõve on. Nüüd pidin ma püsti tõusma ja ma panin endale rätiku seljatoele, ehk see aitab.
Sellega suvalise mõttesähvatusega tuli mulle meelde, et mõned päevad tagasi otsustasin ma filmi rentida ja seda vaadata, sest ma olin parajasti üksi kodus ja ma ei viitsinud arvutis passida ja väljas oli kole tuuline ilm. Mõeldud, tehtud- Laenutasin "Repo Man"i(Enamvähem point, kuid Jude rikkus minu jaoks kõik ära, nagu tavaliselt) filmi, ning seadsin ennast mõnusalt sisse diivanil.
Nimelt on mul selline mõnus veits vana diivan, mis on jube pehme ja sügav, kui täiesti sisse istuda ja, kui sinna peale lebosse visata, siis vajub mõnusalt sisse ära ja, kui eriti mõnus tahad olla, siis viskad veel teki ka peale endale.
Ma usun, et me kõik oleme selles hetkes oma elus olnud kus sa sead ennast nii kuradi mõnusalt sisse, et võiks vanduda oma ema nimel, et sa oled kapsauss lehe vahel või väike näriline oma rotist ema üsas- Kas see pole mitte tõsi?
Selleks hetkeks tundsin ma ennast mugavalt nagu tuppes munn, ning mitte miski ei oleks suutnud mu hetke ära rikkuda, sest ma olin üksi kodus, mul oli keskmine action pask välja vaadatud, mis ei nõua eriti kaasa mõtlemist, ning mul oli mu tass teed ja vaarikakook- Puhtalt selle peale mõeldes tuleb mul selline isu, et ilmselt pean seda seanssi kordama nädalavahetusel, kui seekord vaid ei juhtuks seda, et...
See hetk, mil film algab pihta, astub uksest sisse mu ema ja ütleb, et ta jõudis linnast varem koju, ning tahab rääkida järsku sellest, mis ta linnas tegi ja kus ta käis. Ma tavaliselt annan talle armuaega umbes 2 minutit, hoides filmi pausi peal, ning siis palun tal ruumist lahkuda- Vahel läheb tema, vahel lähen mina.
Tol hetkel, kui ta oma suu avas, sain ma aru, et sellest ei tule mitte midagi head. Minu vaimusilmas kukkus telekas maha katki, diivan süttis põlema, tass teega jahtus ära ja vaarikakook läks hallitama...Silmapilk hiljem sain ma aru, et telekas on terve ning diivan ei põle- Kas mul on veel võimalus öelda talle, et ma vaatan filmi ja riskida sellega, et talle võib ka see äkki meeldida, kuid ehk mitte? Kas ma suudan talle nii tühisel toonil öelda, et mul on film pooleli, et ta arvab, et see ei ole talle mõeldud, ning ta läheb ülesse ajakirjasi lugema oma tuppa? Kas tõesti, kas tõesti suudan ma järjekordselt tulla võidukalt välja olukorrast, mis oli 2 minutit tagasi peaaegu, et... LÄBI- Just nimelt, ma oleksin pidanud aru saama kaks minutit tagasi juba, et see lahing on kaotatud, kuid miski minus proovis seda hetke veel päästa, kuid seda muidugi tulutult.
Sõnagi lausumata tõusin ma püsti ja lasin teki demonstratiivselt maha kukkuda enda pealt, ning seisatasin hetkeks ja vaatasin emale silma, ning kõndisin toast välja. Trepist ülesse kõndides olin ma kindel, et nii mina, kui ka tema teadsime, mis täpselt hetk tagasi juhtus, kuid me kumbki ei räägi sellest. Ma teadsin, et see lahing oli kaotatud, ning minu väärikus oli vaid minu enda peas kadunud, sest ma ei näidanud välja iha ja tahtmist teleka vastu.
Samas teadis ema, et ta tegi täpselt õigesti, et saada enda valdusesse diivan, pult, vaarikakook ning oma lemmik telesaade- Judge Judy.
Ma kaotasin küll selle lahingu, kuid sõda pole veel mitte alanudki.
Sellega tuli mul omakorda meelde see, et kas pole mitte nõme, kui tõeliselt on tahtmine midagi teha, ning keegi rikub täiesti tühise asjaga selle ära?
Kas see on jonn või uhkus, mis meid järsku muudab? Mis on see, mis meie otsuse täpselt 2 nanosekundiga muudab? Mis asi on see Teie puhul, mis valldandab järsku sellise mitte tahtmise, et mitte miski ei suuda sellest tundest tol hetkel võimsam olla?
Veel üks asi millest ma tahtsin kirjutada oli tegelikult see väike küsitlus, mis me Martiniga täna õhtul püsti seadsime...
Nimelt on see puhas ja haljas troll ja sellel polnud mitte mingit pistmist sellega, mis tegelikult meie kõigi vahel juhtkonnas toimub.
Mul on natukene kurb meel, et nii vähesed inimesed ei lasknud ennast sellest mõjutada, sest me tegime selle väikese teema rohkem testi mõttes- Me kontrollisime just Teid.
Me postitasime küsitluse, ning ma saime vastused, kuid neid vastuseid vaadates on mul veidikene kurb meel selle pärast, et te üldse julgesite Martinile hääli anda. Ma ei tea kas te andsite need hääled selle pärast, mis ma sinna teemasse kirjutasin, uskudes seda, et ta on midagi vale teinud. Või hääletasite te tema poolt, sest te ei tahtnud minu poolt hääletada? Ma ei tea neid vastuseid oma küsimustele, ning ma ei eeldagi neid saada, kuid see pani natukene mõtlema mind mõne asja üle.
Nimelt, tegelikult pole ju hääletamine kohustuslik, eks? Miks siis ikka hääletasite te just nii nagu te seda tegite?
Kas te tundsite, et kui teie ette on pandud kaks nime, siis üks peab olema õige ja üks peab olema vale? Kas, kui teie ette panna kaks õuna, kas te arvate automaatselt, et te peate sealt ühe võtma? Kas, kui teie ees on kaks tassi kohvi kas te peate kindlasti võtma ühe?
Kui ei ole soovi süüa, siis ei pea õuna ju võtma... Ning, kui te isegi mitte ei joo kohvi, siis ei pea ju üldse isegi mitte seda tassi enda ette nihutama, ega?
Kui teie ees on kaks nime, siis miks peab valima? Kas selle pärast, et teile on öeldud, et valige, või selle pärast, et te reaalselt soovitega nüüd valida kedagi?
Sellega seoses on mul jällegi oma mõte seoses viimasel ajal tekkinud rämpsuga siin foorumis.
Kas peab ütlema iga asja kohta igat asja? Kas see, kui teema on, kas see tähendab, et esimesel võimalusel peab midagi ütlema sinna, isegi siis, kui öeldu ei oma mingit tähtsust? Kas lihtsalt lugemisest ei piisa, ning kas lihtsalt analüüsivõimet ei saa kasutada selliste teemade puhul, kus tegelikult pole palju midagi lisada?
Kas see on jällegi see juhus, kui teie ees on kaks õuna?
Cheers,
S
