Null Punkt, dway anna abi!

[Graffit 0]

Et pmst kellegil on arvutis kokkuvõtteid või netis vms... Kõike mis selle raamatu kohta siis pls jagada:P

Suured tänud kui keegi leiab ja aitab:)

Kui mingi leiate siis runemehele võin m6ne ´tema enda soovil m6ne acci anda (mul neid mingi 10tykki)

kui hea on siis võin 10 acci ka anda:P

// kui mingi pikk on siis võin maksta ka:D

[Lime 0]

Lahkuläinud vanemad, hulluksläinud ema, Taisse sõitnud kaksikõde – see on ainult osa probleemidest, millega Johannes peab toime tulema. Tallinna eliitkooli pisikese pettusega sisse pääsenud noormees kohtab õige pea klassikaaslaste poolt ainult põlgust ja halvakspanu- temast saab klassi heidik. Tänu skisofreenikust emale on kodust saanud tõeline põrgu, vanad sõbrad toovad veel rohkem häda kaela – tundub, et nii sügavast august ennast enam välja ei vinna – kas jood enese surnuks või lõikad õllepudeli killuga veenid läbi…

 

See on vist viha, mis Johannese liikuma paneb, ta kolib kodunt minema, treenib vintskelt oma füüsist, hoiab võimaluse piires kõrvale Lasna-aegsetest sõpradest, leiab paar uut kaaslast, midagi oma tüdruku laadset ja otsustab kõigile näidata kui ebaõiglaselt on temaga käitutud! Tundub, et Margus on kirjutanud ausa loo! Kas ka tõestisündinud…

[daYum 10]

Ainus annaabi kokkuvõte selle raamatu kohta:

 

http://www.speedyshare.com/files/28379567/Nullpunkt_AnnaAbi.com_.ppt

 

[video=youtube;pNtbH-1eMQM]

 

Pean triviaalselt alustama. See oli esimene raamat Eestis, mida treileriga reklaamiti. Ja väga hästi tehtud treileriga. Vaata siit. Oma silm on kuningas.

Ega raamat ise ka palju kehvem ole. Poistekas. Mitte päris meestekas veel, aga poistekas. Ühe noore mehe suureks kasvamise/saamise lugu. Kuidas ennast leida, kuidas vastutus enese elu eest võtta, kuidas kasvada. See kirjapandu kõlab küll natuke nagu eneseabiõpik või motivatsioonikoolitus, aga tegelikult on see lihtsalt ühe noore mehe kirja pandud okkaline teismeliseiga.

Natuke ehk hüperbooli viidud. Aga eks teismelisena tunduvadki asjad-inimesed-olukorrad äärmustesse viiduna nagu aknepunn suurendusklaasi all: hiiglaslik, põletikuline ning igavene. Distantsilt (eriti vanuseliselt distantsilt) vaadatuna on asjadel natuke teine perspektiiv.

Raamatus on häid karaktereid (bipolaarne ema, värvikas galerii klassikaaslasi) ja natuke ehk liiga värviküllaseid tegelasi ja sündmusi. Aga hüljatuse ja üksinduse tunne on ehe. Kasvamise valu. Otsused. Lugu sellest, et tuleb otsustada. Muutuda, siis muutuvad ka teised/teiste reaktsioonid.

Isiklikult häiris mind natuke see klassika, et feim ja sull on vajalikud. Ilma nendeta positsiooni ei paranda. Mine tea…

Aga huviga ootan samalt sulelt (vabandust: klaviatuurilt ikka ilmselt) uusi lugusid. Ja lavalaudadele pidi see lugu ka jõudma. Ootan.

 

See on lugu probleemsest kodust ja halvast koolist pärit Johannesest, kel õnnestub end ühte Tallinna eliitkooli sisse rääkida. Paraku avastab ta peagi, et klassikaaslased on ta jõuliselt heidikustaatusse taandanud. Kui Johannese elupüramiidi kolm peamist tahku – kodu, sõbrad ja kool – kokku vajuvad, mõistab ta, et on jõudnud nullpunkti. Nii töötab ta välja skeemi, kuidas saavutada populaarsus ja aktsept, ning hakkab seda mineviku survest ja oleviku löökidest hoolimata jõuliselt rakendama. Autor on öelnud: „Ma tean, kui raske võib koolis olla, aga ma tean ka, et negatiivsed olukorrad ja halvad kokkusattumused võivad olla hoopis väikesed sammud millegi suure ja parema suunas. See raamat on iseenda loomisest: sa võid olla see, kes tahad olla, ja elada täpselt sellist elu, nagu soovid, sõltumata sind ümbritsevast ja süüdistamata kedagi.”

 

Mis ma oskan siis öelda? Vist peangi tunnistama, et siiski mingitpidi eriti ei kõnetanud. Enamasti tõesti juba sel põhjusel, et ma ei ole sihtrühm ja noorte probleemid hakkamasaamisega oma sotsiaalses keskkonnas ei ole huviobjekt omaette. Mõned vestlused emaga tundusid küll valusalt ummikusseviivad ja kohati tuttavad, aga noh – raamatus oli siiski probleem suurem ja lahendus väheusutavam (skisofreenikust ema vaevalt et ühe päevaga äkki mõistvaks ja rahulikuks suudab muutuda, isegi teraapia abil).

 

Esiteks väike sisukokkuvõte: minategelane Johannes Tamm on Lasnamäe poiss, kes jõuab mingil hetkel oma eluga tupikusse, kuna kodus möllab skisofreenikust enesehaletsusest ülenõrguv ema ja koolikaaslased on paha seltskond (joomine, kaklemine jms). Kaksikõde sõidab kaheks aastaks vahetusõpilasena Taisse, teised õed-vennad on juba kodust lahkunud (vanemad) ja isa on ka oma ema juurde ära kolinud, kuna vaikse eesti mehena ei suuda ema arengutesse sekkuda. Poiss läheb siis “Roosta gümnaasiumisse” (no põhimõtteliselt siis NG-sse), kust tahab poole aasta pealt ära tulla – ja läheb “Tallinna Rootsi Gümnaasiumi” (põhimõtteliselt GAG) direktori jutule, kas saaks keelteklassi. Mingi ime läbi on just üks õpilane sealt ära läinud ja võetaksegi vastu. (NG-s ja GAGis on kirjanik päriselt ka käinud, kuigi seal ei olnud ikka sellist klasside klikistumist olnud – intervjuust Õhtulehele).

 

Kogu ülejäänud raamat ongi siis sellest, kuidas poiss tahab kenasti klassi sulanduda ja püüab mõnus sell olla, aga klassi liidrid võtavad mingitel segastel asjaoludel pähe, et ta on siiski nõmedik ja hakkavad hullult tõrjuma. Kõik nagu kanakari mõne arvamusliidri järel. Kodus läheb emaga üha hullemaks, ühel peol vanade sõprade juures tuleb kohalik maffiabossi poeg talle ülbelt ja põhjuseta kallale. Kokkuvõtteks jõuabki nullpunkti, kust enam kehvemaks minna ei saa – kuigi ta ise on ikka nagu ta on, enda vastu aus, tavaline ja heatahtlik noormees. Leiab siis juhuslikult endale mingi pundi, kellega läbi käies ei suhtuta temasse kui viimasesse kõntsa, on õnnelik, sõidavad suvel isegi Tõrvasse ühe tüdruku (surnud) vanaema majja ja veedavad kenasti aega. Noh, eneseusk ikka taastub miskitpidi. Blablabla, noh juhtub veel seda ja teist, igatahes uude õppeaastasse siseneb positiivse plaaniga kõikide suhtumist endasse muuta ja saab sellega hakkama. Mõne tüdrukuga saab isegi heaks sõbraks, aga teistega püüab lihtsalt cool olla, et peale kooli neist enam kunagi midagi kuulda. Et justkui esimesed peatükid (-17-0) viivad nullpunktini, edasi sealt välja kooli lõpuaktuseni. Nagu deus ex machina oskab minategelane juhuslikult poolest raamatust alates hästi laulusõnu kirjutada ja tema esimese katsetuse varastab NeonBlondes’i (=VanillaNinja) mänedžer, autorikaitseteema – ja respekt tõuseb kohe lakke.

 

Miks mulle siis see värk ei meeldinud eriti? Sest väga kurb oleks mõelda, et tõesti ongi inimesi, kes esimesest hetkest uude klassi astudes hakkavadki mõtlema, kellele peab hea mulje jätma, et mitte põlu alla sattuda – ja et see on positiivne kangelane (mingil hetkel tundubki, et tegu on kunstilise võttega – minategelane muutub ise samasuguseks eliitkooli eputiseks. Aga mulle tundub, et asi on tõsine ja mitte võte. Et seda peetigi positiivseks plaaniks). Muid tegevusi ju kuigivõrd edasi ei antudki – trennitegemine välja arvatud (ses suhtes aus – meestemaailmas on see sportlik külg ja saavutused kohati enesetõstamise mõttes olulised. Kossumäng ja muu sport tundus eliitkoolipoisile muidugi nõmeduse tipuna, aga maratonijooks ja jõusaal mitte). Et see raamat oligi sellest, kuidas inimestega suhtlemisel on sageli ummik, tee kuidas sa siis tahad – loogilist seal midagi ei ole, asjad juhtuvad. Et siin raamatus justkui ei olnudki midagi väga muud. No teisalt jälle oli justkui rohkem kui Henno Mina olin siin raamatus – või tundub mulle ainult nii. Kõik jutuajamised tunduvad justkui mõttetute jaburuste ja vaimukuste pildumisena. (Paar tõsisemat vestlust ikka ka). Ja positiivne programm on siiski mööda klubisid hängimine, latte joomine (ka positiivse minategelase puhul), tüdrukutega suhtlemine (üks meessoost sõber, Sass, oli ka), siidri ja hõõgveini joomine (vahel ka haljast – et ses suhtes ikka sündinud eliitkooli punt onju).

 

Olgem ausad, noorteraamatutes vist ongi alati sedasi – nähtavasti on oluline, et toimub tegevus ja dialoog, isegi pildid on juures (fotodelt joonistatud, nagu tundub minategelase kingigi puhul tüdrukutele sünnipäevaks).

 

Aga kas oli siis midagi tuttavlikku? Mõni vestlus emaga. Direktori kõned. Õpetajad, kes eliitkoolis õpetades ise on sageli keskpärasemad kui mõni nende andekas õpilane (eriti reaalainete puhul, aga miks mitte ka sealne kunstiajaloo õpetaja ja meie… country study? Või ingliskeelne kirjandus). Aga õpilastevahelised suhted?

 

Seda enam tundus noorteromaani lõpuna, kui minategelane sai peale koolilõpetamist ühe ülbardist tibi pikalt saata – kool oli läbi! Päriselus ei olegi võimalik kedagi pikalt saata, kui sa ise mingi kange boss ei ole – kõiki häid sidemeid ja soovitusi on ju vaja.

 

Kriitika kinnitab, et see on siiki positiivse programmiga raamat, mitte nii depressiivne kui Klass. MarisSander Ekspressis tutvustab arvudesüsteemis ja on ka selline kahevahel, mulle tundub.

 

Seega – noored, midagi ehk teile.