Teine Maailmasõda

[raunos1 0]

Sõja põhjused

 

On vaidlusi selle kohta, kas Teist maailmasõda pidada esimese jätkuks või mitte, aga sõja algatajate Nõukogude Liidu ja Saksamaa olukorda ning sealseid hoiakuid mõjutas see kindlasti määravalt. Enamik keisririigile järgnenud Weimari vabariigi ajast (1919-1933) olid Saksamaal majandusliku kriisi aastad, hõlmates hüperinflatsiooni 1920-ndate algul ja 1929. aastal Ühendriikide börsikrahhist alguse saanud ülemaailmse suure majanduskriisi.

 

Saksamaal olid kõik poliitilised parteid seisukohal, mille järgi tuli Versaille's sätestatud piire muuta. Levinud oli n-ö 'nuga selga' teooria, mille kohaselt Saksamaa kaotas sõja just nimelt kodurindel - reeturite tõttu. Keisririik oli veel täies relvis ning vaenlase territooriumil. Seetõttu kannatas sotsiaaldemokraatide väljakuulutatud Weimari vabariigi legitiimsus, kuigi vaherahulepingule 1918. aasta novembris olid alla kirjutanud sõjaväelased. Esimese maailmasõja lõpuks oli Saksamaal tänu blokaadile toiduainete puudus, erinevalt tema vastastest. Hitler võttis sellest õppust ning ei kehtestanud Teise maailmasõja ajal Saksamaal kordagi sõjamajandust ning 1941. aastal valmistus isegi minema tagasi rahumajanduse põhimõtetele.

 

Natsionaalsotsialistliku partei (NSDAP) populaarsuse ning valimisvõidud tagas selle loosungite radikaalsus, erinevalt teiste parteide ettevaatlikkusest ning uudsus, ehkki 1933. aasta valimistel hääli juba kaotati. Reparatsioonide osas olid Suurbritannia ja Prantsusmaa 1930-ndatel valmis järele andma Hitleri nõuetele ja nende osas läbi rääkima. Reparatsioonide teemal lasti majanduskriisi alates vaikselt unustusse vajuda. NSDAP populaarsust suurendas asjaolu, et Saksamaa võidud (Saarland'i, Sudetenland'i liidendamine, Anschluss) saavutati just rahumeelsel teel.

 

Suurbritannia ei tahtnud sõda. Briti maavägi oli jäetud vaeslapse seisusse, kuigi oldi investeeritud sõjalaevastikku ning lennuväkke (strateegilise pommitamise kontseptsioon ja hävitajad 'Spitfire'). Sõda tuli samuti vältida, kuna sõjaaegse esimese peaministri Chamberlaini arvates pidi tulevane sõda igal juhul taandama Suurbritannia teisejärguliseks võimuks. Chamberlain oli veendunud, et Hitler on 'mees, kellega saab asju ajada'.

 

Teise maailmasõja eel ei olnud Prantsusmaa valmis midagi ette võtma ilma Suurbritanniata. Sellisele olukorrale võis kaasa aidata Prantsusmaa ebastabiilne sisepoliitiline olukord 1930-ndatel aastatel.

 

Kollektiivse julgeoleku organisatsioon Rahvasteliit, mis sõltus selle liikmete tahtest teiste kaitseks jõudu kasutada, ei osutunud elujõuliseks tänu Ameerika Ühendriikide kõrvalejäämisele. Ühendriikide Kongress ei ratifitseerinud lepingut, mis oleks taganud riigi osalemise Rahvasteliidus. Rahvasteliidu nõrkus ilmnes juba Etioopia ja Mandžuuria kriiside ajal. 1933. aastal astusid sealt desarmeerimisalaste läbirääkimiste nurjumise ettekäändel välja Saksamaa ning samuti Jaapan. NSV Liit heideti välja sõja alustamise pärast Soome vastu 30. novembril, 1939, vastavalt Molotov-Ribbentropi paktile. Vastavalt leninlikule kontseptsioonile pidid kapitalistid tulevases sõjas iseennast hävitama. Teise maailmasõja eelprooviks peetakse mõnikord Hispaania kodusõda 1936-1939, mille võitis kindral Franco juhtimisel konservatiivne-natsionalistlik leer.

 

Mõnede ajaloolaste arvates ei tahtnud Hitler suurt sõda, vaid pooldas väiksemaid sõdu diplomaatiliselt isoleeritud oponentide vastu. Sellepärast apelleeriski talle niivõrd 'Blitzkrieg'i' idee ning Hitler ei kaotanud sõja esimestel aastatel pikka aega lootust sõlmida Inglismaaga kokkulepe maailma jaotamise suhtes - idee, mille Churchill resoluutselt tagasi lükkas.

 

Erinevalt Sudetenland'i liitmisest Saksamaaga München'i lepingu (1938) kohaselt, millele võis tahtmise korral kleepida peale teatud legitiimsuse sildi (rahvuslik enesemääramine), oli Tšehhi alade liitmine 1939. a. märtsis Suur-Saksamaaga puhas agressioon, ning sellisena seda Suurbritannias ka nähti. Saksamaa liitis Tšehhi alad, tuues ettekäändes sealse sisemise ebastabiilsuse. Slovakkia jäi Jozef Tiso juhtimisel sisuliselt Saksa protektoraadi staatusesse kuni 1945. aastani.

 

Suurbritannia välispoliitikas toimus täispööre, seni ka rahva seas populaarsest 'appeasement'ist' loobuti - anti garantiid Poolale ning alustati läbirääkimisi NSV Liiduga..

 

Molotovi-Ribbentropi pakt

 

1939 hakkasid kahe suurriigi omavahelised suhted ootamatult soojenema ning 23. augustil 1939 kirjutasid kahe riigi välisministrid Vjatšeslav Molotov ja Joachim von Ribbentrop Moskvas alla mittekallaletungilepingule, mida tuntakse Molotovi-Ribbentropi pakti nime all. Sellega kohustusid nad säilitama erapooletuse, kui teine lepingupool mõne kolmanda riigiga sõtta astub. Lepingul oli ka salajane protokoll, millega NSV Liidu mõjusfääri oleks pidanud minema Soome, Eesti, Läti, Poola idaosa (Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene) ning Rumeeniale kuulunud Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina. Saksamaale pidid jääma Poola lääneosa ja Leedu.

 

Paktiga olid loodud eeldused uue maailmasõja puhkemiseks.

 

* Saksamaa kavatses rünnata Poolat, arvestades, et sõtta võivad sekkuda ka Prantsusmaa ja Suurbritannia, kes olid lubanud Poolat rünnaku korral aidata. Mittekallaletungileping andis kindla tagala ning puudus oht, et sakslased peavad sõdima kahel rindel.

* Nõukogude Liidule oli samuti kokkulepe tähtis, kuna ta plaanis NSV Liidu laiendamist läände, milleks ka pakt võimalus andis. Kuid ka Nõukogude Liit pidi arvestama Suurbritanniaga ning seega ka sõjaga, milles Saksamaa erapooletus oleks ainult kasuks tulnud.

 

Hitler ja Stalin võisid teineteist segamata vallutusi jätkata, kuid see ei tähendanud Saksamaa ja Nõukogude Liidu sõprust, kuna vastuolud kahe ideoloogia vahel säilisid.

 

 

Nürnberg

 

Pärast sõja lõppu korraldati Saksamaal Nürnbergis kohus sõjasüüdlaste üle; seda tehti vastavalt Potsdami konverentsi otsusele. 24 natslikku sõjaroimarit astusid Rahvusvahelise Sõjatribunali ette. Neid süüdistati vallutussõdade pidamises, sõjaroimades ning kõige rängemates inimsusevastastes kuritegudes. 12 natsliku Saksamaa kõrget riigiametnikku mõisteti surma, teised said pikaajalisi vanglakaristusi.

 

Nürnbergi protsessiga algas Euroopa puhastamine natsismist ja fašismist

 

Sinimägedest

Sinimägede lahing toimus Saksa armee armeegrupi "Narva" ja Punaarmee Leningradi rinde vägede vahel II maailmasõjas. Lahing sai alguse Saksa Armeegruppi "Narva" taandumisest Narva jõel asunud "Panther"-liinilt 25. juulil 1944 Tannenbergi liinile, mille kaitsepositsioonide osad olid Sinimägedes, ja kestis 19. septembrini 1944, mil Punaarmee 19. septembril hõivas kaitsjate poolt 18. septembril 1944 tühjaks jäetud (taanduti öösel) kaitsejoone. Tannenbergi kaitseliin jäeti maha, kuna Punaarmee läbimurre Riia alla ja Emajõel ohustas Tannenbergi liinil kaitsel olevate Saksa väeosi kotti jäämisega.

 

25. juulist 1944 alates oli kogu Nõukogude armee Leningradi rinde löögijõud suunatud kolmele Sinimäe kõrgendikule. Esimene rünnak toimus 26. juulil 1944 ning rünnakud kestsid kuni 12. augustini ööd ja päevad. Tegemist oli lahinguga, kus rünnak järgnes rünnakule, iga maalapp ja kaevikujupp käis korduvalt käest kätte. Mürskude lõhkemine oli katkematu, mistõttu kogu ümbrust kattis plahvatustest tekkinud tolm. Lahingute perioodil valitses Kirde-Eestis suur palavus ja laibalehk oli seetõttu eriti intensiivne. Keegi ei otsinud oma üksust, enamasti võideldi seal, kuhu satuti, kuni rünnaku lõpuni. Sageli mindi käsitsivõitluseni välja.

 

Kõik Punaarmee rünnakud löödi kaitsjate poolt tagasi. Sinimägesid Punaarmee vallutada ei suutnud, nagu ei suutnud ta läbi murda ka mujal Tannenbergi liinist (mille kaitse osa Sinimäed olid).

 

Sinimägede lahing oli kõige verisem lahing, mida Eesti pinnal kunagi peetud.

 

Sinimägede lahingut on kutsutud Euroopa rahvaste lahinguks bolševismi vastu ja Eestimaa Verdun'iks.

Vene suurtükivägi alustas Sinimägede pommitamist 25. juulil 1944. Esimene rünnak Sinimägedes algas 26. juulil, kui Nõukogude väed olid järele jõudnud taganevatele Saksa väeüksustele ja suuremad rünnakud kestsid kuni 12. augustini.

 

Tannenbergi liini rünnanud 11 nõukogude diviisi ja 2 brigaadi lakkasid siin olemast. Vastase kaotused olid tohutud. Kahe nädalaga langes Punaarmee poolel rivist välja 160 000 -170 000 meest ja üle 200 tanki. Siniägede ühishauda maeti Nõukogude andmetel 12 000 punaarmeelast. Seda peale 19. septembrit 1944, kui langenuid matma hakkati.

 

Väikesed polnud ka eestlaste, taanlaste, flaamide, norrakate ja sakslaste kaotused umbes 10 000, neist umbes 2 500 eestlast. 1 709 maeti nendest sõjaväekalmistutele ajavahemikus 24.07–10.08.1944. Neile lisandvad teadmata kadunud või venelaste kätte läinud kaevikutes olnud hukkunud.

 

Saksa sõjaväevormis langenud jäid peale Tannenbergi liini üleminekut Punaarmeele sinna lamama, kus nad langenud olid neid punaväelased ei matnud.

 

 

natuke pilte:

http://copypast.ru/2008/01/06/pole_bitvy_80_foto.html

 

allikas : vikipedia.

 

Algataks siis arutelu sel teemal.

 

/// Fakk raisk pealkirjaks panin Teine Mailmasõda kuigi peaks olema Teine Maailmasõda kui keegi mode vaatab siis parandage ära palun

[raunos1 0]

Koolis on asju pealiskaudselt õpetatud ma arvasin et siin saab vähe põhjalikuma arutelu luua

Mis arvate siis kas Saksamaal oleks olnud võimalus võita NSVL'i või kas NSVL'il oleks olnud võimalus juba 1941.aasta suvel puruks lüüa Saksamaa

Toon siis siia mõned tsitaadid Mark Solonini raamatust "1941.aasta Katastroofi anatoomia"

Mihhail Bendti raamat-Edukas algus väärikas lõpp lugesin,et Saksamaa ennetas Nliidu sissetungi 22 päeva

 

Saksamaal polnud boksiiti,niklit,mangaani,volframit,vaske,kautšukki,naftat... jne

Isegi sütt ja rauamaaki poleks jätkunud kogusõja ajaks.Kogu sõja jooksul pidid sakslased rauamaaki meritsi Rootsist kohale vedama.Liitlaste pommirünnakute all.

Stalinil seevastu oli terve Mendelejevi tabel jalge all,sealhulgas ka kulda.Selleeest osteti Prantsusmaalt,Saksamaalt ja USA'st uusimaid seadmeid,tervete tehastena,parimaid lennukimootoreid,parimaid ajusid ja salajasi jooniseid.Kas tõesti selleks ei jätkunud Punaarmee relvastamiseks vähemalt samale tasemele vastsündinud Wehrmachtiga?

 

1941.aastal polnud mingit jälgegi Wehrmachti "tehnilisest üleolekust"

Suurtükki vedasid 6 hobust,Wehrmachti jalaväe peamiseks liiklusvahendiks oli üks paar sõduri jalgu.Ning relvastatud kõigetavalisema vintpüssiga.Ainult viletsas propagandafilmis jalutavad kõik sakslased mp40'te ja muude automaatrelvadega ringi.

Isegi Wehrmachti eliitdiviisides oli ettenähtud ~11 000 vintpüssi ja ~600 automaati

Olemas olevad dokumendid tõestavad ümberlükkamatult,et NSV liidu relvajõudude salajane mobilisatsioon ja strateegiline hargnemine algasid ENNE,aga mitte pärast esimesi pauke piiril.

Kõige rohkem mida sakslased sellises olukorras saavutada võisid oli,oli üsna piiratud(nii ajalises kui ka ruumilises mõistes) taktikalise ootamatuse efekti saavutamine.Ning ei midagi enamat...

 

Stalin käskis vedada 22.juunil kogu suurtükiväe läände.

Ja siis lendaski neile peale vaenlase

lennuvägi. Ja hävitas. Kõik. Kõik need 60 tuhat suurtükki ja miinipildujat. Iga saksa pommitaja (aga neid

oli Idarindel umbes 900) lendas maa kohal nagu müstiline skandinaavia saagade valküür ning hävitas

korraga terve nõukogude suurtükiväe polgu. Üksinda. Vägev...

Punaarmees olid mehkorpused.

Mehkorpuse koosseisu kuulusid:

- kaks tankidiviisi

- üks motoriseeritud diviis

- üksik mootorratturite polk

- arvukad spetsialiseeritud väeosad (üksik sidepataljon, üksik motoriseeritud sapööripataljon, korpuse

lennueskadrill jne

KAKSKÜMMEND ÜHEKSA Sellist korpust oli Nliidul

Peamise osa mehkorpuse relvastusest moodustasid 1031 tanki. Need jagunesid järgmisel viisil:

motoriseeritud diviisi koosseisus oli ette nähtud 264 kerget kiirtanki BT-7, kummaski tankidiviisis oli 63

rasket tanki KV, 210 keskmist tanki T-34, 26 BT-d ja 76 kerget (nende hulgas ka leegiheitjatega

varustatud) tanki T-26. Kokku 375 tanki. Lisaks olid veel luurepataljonide relvastuses 17 ujuvtanki T-37

või T-38.

Lisaks oli mehkorpuse relvastuses veel selline relvastusliik, mis Wehrmachtil relvastusest puudus -

nimelt kahuritega soomusautod: 18 motoriseeritud diviisis ja 56 kummaski tankidiviisis. Relvastatud olid

need soomusautod (BA-10) 45-mm kahuriga 20K s.o ületasid relvastuse võimsuselt saksa tanke Pz-I, Pz-II

ja Pz-38(t), mis moodustasid kokku umbes 56 % Wehrmachti tankigruppide tankipargist

 

 

Samal ajal planeeriti Wehrmachtis Nõukogude Liitu sissetungiks NELJA tankigrupi loomist. Saksa

tankigrupil polnud ei kindlat vägede koosseisu ega ka kindlat koosseisulist tankide arvu

 

Kokku oli nelja tankigrupi koosseisus 22. juunil 1941.a. 3266 tanki s.o keskmiselt 817 tanki igas grupis.

Nliidu tankid olid jah vananenud võrreldes uusimate KV ja T-34 tankidega aga võrreldes Saksa tankipargiga olid nad igas parameetris saksa tankidest üle.Nii soomustuse osas kui relvastuse.

Väita,et Sakslased pommitasid kõik kütte ja laskemoona laod puruks on väär

Sakslased said enda kätte ~2/3 läänerindele paigutatud kütuseladudest

NLiidu piiriäärsetes ladudes oli kogutud umbes 6700 vagunitäit erinevat tüüpi laskemoona

Ja kurdeti laskemoona nappuse üle?

Sellisest laskemoona kogusest oleks pidanud jätkuma vähemalt kaheks kuuks

Kuidas siis sai sellest sõja viiendaks päevaks väheseks jääda?

[Warez 0]

Nüüd, kes seda teemat õppima hakkavad, saavad tarka mängida.

[raunos1 0]

Need andmed mis mina siia lisan pole kahjuks kooli õpikutest pärit.Postcounti pole mõttet suurendada siin teemas vaid üritan arutelu antud teemal luua.

[Joss 0]

tl;dr

 

Miks Sa lihtsalt wikipedia linki ei pannud. Mida see arutelu kaasama peaks? Sul on mingit infot mida ma varem lugenud pole? Kui mitte siis on see ilmselgelt fail teema.

[raunos1 0]

Mida kõike sa siis lugenud oled?

Ma kaldun arvama,et teie "teadmised" piirduvad 9kl. ajalooõpikuga.Ja püüan siin arutelu luua.

Wikipedia link

http://et.wikipedia.org/wiki/Teine_maailmas%C3%B5da#Jaapani_purustamine

[pinnuThaMonster 0]

Lugesin kõik pmst läbi.

Väga palju targemaks sain, ainult 2 aastase ajaloo hariduse olen praeguseks omandanud.

Kuigi noh, oli palju sõnu millest ma aru ei saanud, aga ikka jutust sain aru.

Ise midagi öelda vahele ei oska kahjuks veel.

[Siil 0]

Püsime teemas ikka?!

[raunos1 0]

Kui mõni moderaator või admin siia teemasse satub siis palun muutke pealkiri Teine Maailmasõda praegu on Teine Mailmasõda juhtus apsakas enne.

[HullMees 0]

Minu vanavanaisa ka sõdis teises maailmasõjas . Hetkel on ta veel täie tervise juures . Nii palju kui ta rääkinud on mulle sellest , et see pidi päris julm olema . Tal siiamaani veel mürsu kild jalas .

[PeeterSaan 0]

mul vanavanaema suri ära, oli 94 aastane, aga vanavanaisat eiole näinud

[raunos1 0]

Peatükk 1.2

 

"... Lõpetanud kahe nädalaga Poolaga, jätkas Stalin päevagi puhkusele ja hingetõmbele kaotamata oma salaprotokollis fikseeritud „õiguste“ realiseerimist. 28. septembril 1939 kirjutati Moskvas alla vastastikuse abistamise lepingule Nõukogude Liidu ja Eesti vahel (tähelepanuväärne on see, et sõna „sõprus“ ei kasutatud!). 5. oktoobril sõlmiti samasuguse pealkirja ja sisuga leping Lätiga, 10. oktoobril Leeduga. „Vastastikune abistamine“ nägi ette kõigi kolme Balti riigi territooriumile Nõukogude väekontingentide paigutamise, mis arvukuselt olid umbes võrdsed nende riikide armeedega. Eestisse viidi 65. laskurkorpuse (65. LK) väeosad üldarvuga 21 000, Lätisse 2. LK üldarvuga 22 000 ja Leetu 16. LK üldarvuga 19 000 meest. Sealjuures oli nende kolme riigi rahuaja armeede arvukus vastavalt 20 000, 25 000 ja 28 000 meest.[34, lk 186, 193]

Tasub eriti rõhutada fakti, et Eestis, Lätis ja Leedus dislotseerunud Punaarmee väeosad kujutasid endast ainult väikest osa sellest väegrupeeringust, mis nende riikide piiridel 1939. aasta oktoobris paiknes. Siis oli diplomaatilise ettepaneku „vastastikuse abistamise“ kohta mõju tugevdamiseks koondatud Soome lahest kuni Daugava vasakkaldani kolm armeed (8., 7. ja 3.) ning üksik laskurkorpus, kuhu kuulusid 20 laskur- ja 4 ratsaväediviisi, 10 tankibrigaadi, isikkoosseisu arv ulatus kuni 437 000 meheni. Kusjuures nende vägede ülesanne (nagu on nüüdseks teada) polnud sugugi ainult „lipu demonstreerimine“.

1990. aastatel avalikustatud dokumendid tunnistavad ühemõtteliselt, et Punaarmee juhtkond oli ette valmistanud kolme Balti riigi armeede purustamise ja nende territooriumi vägivaldse hõivamise operatsiooni. NSVL-i kaitserahvakomissari käskkirjaga nr 043/op 26. septembrist 1939 nõuti „viivitamatul asuda koondama vägesid Eesti-Läti piirile ning lõpetada see koondumine 29. septembriks“. Vägedele seati ülesandeks „anda võimas ja otsustav löök Eesti vägede pihta /.../ purustada vaenlase väed ja tungida edasi Jurjevisse (Tartusse – tõlkija märkus), edaspidi Tallinna ja Pärnu suunas /.../ kiire ja otsustava löögiga mõlemal pool Dvinaa (Daugava – tõlkija märkus) jõge tungida peale üldsuunaga Riiale /.../“ 28. septembril 1939 sai Punalipulise Balti laevastiku (PBL) juhatus käsu viia laevastik 29. septembri hommikuks täielikku lahinguvalmidusse. Laevastikule anti korraldus „hõivata Eesti laevastik, mitte lasta sellel suunduda neutraalsetesse vetesse, toetada suurtükitulega maavägesid Soome lahe kaldal, olla valmis dessandi maalesaatmiseks /.../“[34, lk 180] Eesti, Läti ja Leedu valitsuste vabatahtlik nõusolek NSVL-iga lepingu sõlmimiseks muutis planeeritud sõjalise operatsiooni üleliigseks ning selle ettevalmistamisega seotud dokumendid varjusid paljudeks aastateks sõjaarhiividesse.

 

 

Soome oli nende nelja riigi seas, mis anti Nõukogude Liidu mõjusfääri, rahvaarvult kõige suurem (Soomes elas 1939. aastal ligi 3,65 mln inimest, Leedus 2,9 mln, Lätis 2 mln ja Eestis 1,1 mln). Mis puudutab aga Soome territooriumi, siis ületas see pindalalt kaks korda kolme Balti riigi territooriume ühtekokku võetuna. Ja ka Soome asukoht oli potentsiaalse agressori jaoks väga ebamugav: suurem osa tohutu pikast, 1300-kilomeetrisest Nõukogude–Soome piirist kulges mööda inimtühja teedeta metsast ja soostunud maastikku, mis läks põhja pool üle polaarjoonetaguseks metsatundraks. Nõukogude väejuhatuse jaoks polnud mingi saladus ka Karjala maakitsusel asuva kindlustatud rajooni olemasolu, mis kattis lühimat teed Leningradist Viiburi kaudu Helsingisse. Soome oli järjekorras viimane, kuid tähtsuselt esimene riik, kellele Nõukogude valitsus esitas ettepaneku „vastastikuse abi“ lepingu sõlmimiseks. Moskvas teati, et Soome juhtkond on kindalt oma riigi suveräänsuse säilitamise seisukohal ning seal suhtutakse Nõukogude ettepanekusse suure umbusuga, seega lihtsa hirmutamisega seal vaevalt küsimust lahendada õnnestub.

Andes endale selgelt aru, et Soome osutub kõvaks pähkliks, alustas Nõukogude sõjalis-poliitiline juhtkond sõjalise operatsiooni planeerimist juba ammu enne 5. oktoobrit 1939, mil Nõukogude Liidu valitsusjuht ja välisasjade rahvakomissar Molotov helistas Moskvas Soome saadikule ning teatas talle, et Nõukogude Liit soovib Soome valitsusega arutada „mõningaid poliitilisi küsimusi“. Molotov keeldus täpsustamast, missuguseid poliitilisi küsimusi arutama hakatakse, kuid nõudis kiireimas korras Soome delegatsiooni saatmist Moskvasse. V. Tanner (nendest läbirääkimistest osavõtja, Talvesõja algusest aga Soome välisminister) kirjutab oma memuaarides: „7. oktoobril hakkas Molotov vastust nõudma. Järgmisel päeval helistas Nõukogude saadik Helsingis Derevjanski Erkkole (tollane välisminister – M.S.) ning ütles, et Moskva lausa keeb nördimusest, kuna vastust pole senini antud; et Soome suhtumine kutsesse erineb rabavalt Balti riikide reaktsioonist ning see võib kahepoolsetele suhetele negatiivselt mõjuda. Erkko vastas, et ta ei tea, kuidas käitusid Balti riigid, kuid Soome valitsus käitub vastavalt situatsioonile /.../“[23]

Õnneks või õnnetuseks ei teadnud Soome valitsus sellal kogu „situatsiooni“. Ka meie ei tea kõike, kuid mõni fragment Nõukogude Liidu ettevalmistustest sõjaks Soomega on nüüdseks juba teada. Näiteks saatis Punaarmee kindralstaabi ülema asetäitja diviisikomandör Smorodinov juba 30. detsembril 1938 aastal Leningradi SRK sõjanõukogule direktiivi käsuga korraldada operatiivmäng, kaasates sinna Uurali SRK sõjanõukogu ja staabi juhtivkoosseisu. Selle „sõjamängu“ tingimused formuleeriti järgmisel moel: „Ida pool. Põhjarinde 1. ja 2. armee arendavad koostöös PBL-i ja Laadoga flotilliga Leningradi olukorra kindlustamise huvides pealetungioperatsiooni peasuunaga Viiburi - Saint Michael (Mikkeli).“ Mängu läbi töötatud materjal kästi esitada kindralstaapi 1. aprilliks 1939.[233]

Ka PBL-i staapides valmistuti Leningradi olukorra kindlustamiseks. Juba 17. märtsil 1939 töötati PBL-i staabis välja ülesanne kahepoolse operatiivmängu korraldamiseks. Mäng pidi toimuma 26.–28. märtsil 1939 Kroonlinnas asuvas PBL-i peabaasis. On märkimisväärne, et mängu ülesannetes olid näidatud täiesti konkreetsed pealetungi kuupäevad:

„/.../ 2. Punaarmee Karjala maakitsusel ning Soome lahe lõunakaldal asuvad merepoolsed grupeeringud lähevad 27.07.39 hommikul pealetungile Viiburi ja Rakvere suunas.

3. Punane laevastik vallutab ühel ajal dessandi maalesaatmisega saared Soome lahe idaosas /.../“

Kuid kõige huvitavam on mängu algandmetes olukorra kirjeldus, mis eelneb lahingutegevuse algusele: „Karjala maakitsusel Mainila küla juures toimus 22.–23.07.39 terve rida suuri piiriintsidente sinistega /.../ Kell 10.00 24.07 uputas tundmatu allveelaev Kalbodagrundi majaka juures punaste transpordilaeva /.../“[234]

Ülesande koostajate selgeltnägemine on lausa vapustav! Kaheksa kuud enne „valgesoomlastest sõjardite jultunud provokatsiooni“ (mis toimus teatavasti 26. novembril 1939) oli juba teada nii selle toimumise koht (Mainila küla) ja sisuliselt ka täpne aeg (neli päeva enne „vabastusretke“ algust). „Tundmatu allveelaev“ ei jäänud samuti kasutamata. 27. septembril 1939, Moskvas Eestiga peetud läbirääkimiste alguse momendil, teatas Nõukogude raadio (ja seejärel ka keskajalehed) Nõukogude kaubalaeva Metallist uputamisest Eesti rannikuvetes. Kuid Eesti andis stalinlikule diktaadile ilma vastupanuta järele ning sõda Soome lahe lõunakaldal ei puhkenudki. Metallist kästi lihtsalt unustada ...

Nende huvitavate „mängude“ sisu sai teatavaks alles 21. sajandi alguses. Kuid juba kõige sügavamal stagnaajal läbisid kõik tsensuurid ja avaldati marssal K. Meretskovi mälestused, milles ta kirjutas, kuidas 1939. aasta juunis kutsuti ta (tollal Leningradi SRK vägede juhataja) Moskvasse Stalini juurde:

„Tema kabinetis oli ka kuulus ÜK(b)P ja rahvusvahelise kommunistliku liikumise tegelane (mis tõsi, see tõsi – tegemist oli tõelise „tegelasega“ – M.S.) O. Kuusinen /.../ Mind viidi detailselt kurssi üldise poliitlise olukorraga ning räägiti kartustest, mis tekkisid meie juhtkonnal seoses Soome elluviidava nõukogudevastase poliitikaga /.../“ Sellega seoses anti Meretskovile käsk töötada välja „Soome relvastatud jõududele vastulöögi andmise plaan, kui nende poolt teostatakse sõjaline provokatsioon /.../ Forsseerida meie vägede ettevalmistust reaalsele lahingutegevusele vastavas olukorras. Kõik ettevalmistused hoida salajas /.../“[93, lk 173]

On tähelepanuväärne, et need „kartused“ tekkisid Moskvas just siis, kui Nõukogude Liit oli loonud ja relvastanud Euroopa suurima armee. Varem, 1920.–1930. aastatel, kui Nõukogude Liidus alles hakati realiseerima grandioosset majanduse moderniseerimise ja militariseerimise programmi, oli Soome piiri äärde koondatud kõigest neli laskurdiviisi.[35, lk 15] Ning see oli täiesti mõistetav ja põhjendatud: Soome oli kõigist potentsiaalsetest Nõukogude Liidu vaenlastest mereavarustega eraldatud, aga suurte väekontingentide paiskamine mereteed mööda nõudis aega, ressursse ning välistas ootamatu kallaletungi võimaluse ja oli potentsiaalsele agressorile ka üsna hädaohtlik, arvestades seda, et Soome sadamad (Soome ja Botnia lahes) olid PBL-i ja Nõukogude lennuväe löögiulatuses. Pärast seda, kui Saksamaa nõustus Baltimaade minekuga Nõukogude mõjusfääri ja Inglise-Prantsuse blokil tekkis seoses suure sõja algusega Euroopas palju teisi probleeme, oli kartuseks veelgi vähem põhjust. Sellest hoolimata läksid just 1939. aasta sügisel Soomele kallaletungi ettevalmistused üle praktilisele tegutsemisele..."

Peatükk 3.3

 

Meie uurimus on jõudnud oma kõige tähtsama punktini –1941. aasta 25. juuni sündmuste juurde...

 

...Arvestades probleemi aastatepikkust risustatust igasuguse ideoloogilise prügiga, tuleb niisama selgelt ja otseselt kindlaks määrata küsimuste ring, mille üle me arutama EI HAKKA. Niisiis:

1. Küsimust Soome (valitsuse, sõjaväe juhtkonna, parteide, parlamendi, rahva) suhtumisest Nõukogude Liitu me arutama ei hakka. Miks? Aga sellepärast, et see on väga lihtne küsimus. Pole vaja mõistatada ega aastaid arhiivitolmust vastuseid otsida – vastus on niigi üldteada. Soome vihkas Stalinit ja stalinlikku impeeriumi kõigest hingest. Mida muud oligi pärast 1939. aasta agressiooni, pärast kümnete tuhandete inimeste hukkumist Talvesõja jäises põrgus, pärast sadat tuhandet fugass- ja süütepommi, mis kukkusid kaitsetutele Soome linnadele, pärast 400 000 inimese kodunt väljaajamist oodata? Masohhism kui raske psüühiline haigus esineb üksikutel inimestel, kuid massilise, „üldrahvaliku“ masohhismi juhtumeid pole ajaloost teada. Igal juhul Soome selle tõve käes ei kannatanud.

2. Formaal-juriidilisi küsimusi (Kas Soome oli 1941. aasta 25. juuni hommikul neutraalne riik või mitte? Kas võib koostööd hitlerliku Saksamaaga pidada sõjaliseks liiduks?) me samuti ei aruta. Miks? Kahel põhjusel. Esiteks ei võimalda seda raamatu maht ja see arutelu läheb välja meie uuringu raamidest. Autor ei pea ennast küllaldaselt kompetentseks nii raskete juriidiliste küsimuste üle arutamiseks. Enamgi veel, vaevalt leidub kahte rahvusvaheliste suhete spetsialisti, kes oleksid selle situatsiooni hinnangul ühel meelel. Vähemalt ei jõutud USA ja Suurbritannia välispoliitilistes ametkondades selles küsimuses ühisele arvamusele. USA keeldus Soomele sõda kuulutamast, mistõttu töötas Nõukogude Liidu vastu sõdiva Soome pealinnas kogu sõjaaja jooksul Nõukogude Liidu peamise sõjalise liitlase diplomaatiline esindus. Suurbritannia nõustus Stalini tugeva surve all tunnistama Soomet Saksamaa liitlaseks ja talle sõda kuulutama. Kuid ka see toimus alles 6. detsembril 1941, st pärast seda, kui teise Nõukogude–Soome sõja põhisündmused olid juba lõppenud.

Muidugi, rasked küsimused võib teha väga lihtsaks, kui vaadata neid nn taskuvarga seisukohalt, kelle arvates algas kõik sellest, et TEMAL haarati rahvast täis bussis käest kinni ja hakati TEDA näkku peksma. Meenutada seda, kus olid tema käed ENNE neid sündmusi ja kui palju võõraid rahakotte ta võõrastest taskutest välja tiris, taskuvaras muidugi ei armasta ... Soome neutraalne staatus seati tõsise kahtluse alla juba siis, kui tema territooriumile tekkis võõrriigi sõjaväebaas (Nõukogude mereväebaas Hankos). Seda asjaolu suurendas veelgi faktiliselt kontrollimatu sõjaliste veoste ja väeosade transiit läbi Soome territooriumi Viiburist Hankosse.

Ning lõpuks saab mõistet „neutraliteet“ kasutada ainult nende riikide kohta, kes on täiesti suveräänsed. On kahtlane, kas seda mõistet saab kasutada riigi kohta, kelle valitsus kuulab vaikides ära (ja isegi täidab!) naaberriigi nõuded uue presidendi või valitsusliikmete suhtes ning astub läbirääkimistesse oma loodusrikkuste (Petsamo nikkel) sunniviisilisest üleandmisest samale nahaalsele ja võimsale naabrile ...

Teiseks ei lähenda juriidilise kasuistika üle arutamine meid sugugi nendele küsimustele vastuse saamisele, mis on selle raamatu pealkiri ja mis on meie uurimuse peamine teema. Küsimus pole üldse selles, kas Nõukogude Liidul oli või ei olnud formaal-juriidilist alust Soome pihta õhulöögi andmiseks. See raamat on kirjutatud selleks, et hoopis teises küsimuses selgust saada: kas 24. juunil vastu võetud otsus ja selle realiseerimine 25. juunil kindlustas Nõukogude Liidu, sealhulgas ka tema teise pealinna julgeolekut?

1941. aasta juuni konkreetsetesse ajaloolistesse tingimustesse üleviiduna kõlaks see küsimus nii: kas need tegevused (25. juunil 1941 alanud õhurünnakud Soome vastu) aitasid kaasa peamise vastase – hitlerliku Saksamaa – vastu peetava sõja võitmisele?

Primitiivsel olmetasandil võib seda küsimust illustreerida järgmiselt: seadus ei keela (ja seega on igal kodanikul selleks õigus) talvel metsa minna ja paljalt lumme magama heita. Kuid absoluutne enamik normaalseid kaineid inimesi ei kiirusta seda õigust kasutama. Miks? Sellepärast, et see on tervisele kahjulik (mõningail juhtumeil ka surmav), ehkki see on formaal-juriidilisest seisukohast igati seaduslik.

Pöördume nüüd karikatuursetelt metafooridelt otseste ajalooliste analoogiate poole.

Bulgaaria oli hitlerliku Saksamaa liitlane. See on fakt, mida kinnitab Bulgaaria ametlik liitumine kolmikliidu paktiga, tema territooriumile Saksa vägede sisseviimine ja Bulgaaria armee faktiline osalemine ühises lahingutegevuses Wehrmacht’iga Jugoslaavia territooriumil. Sellest hoolimata ei alustanud Nõukogude Liit 1941. aasta suvel sõjategevust Bulgaaria vastu, ehkki Musta mere laevastiku ja tolle õhujõudude võimsus tegi selle täiesti võimalikuks.

Jaapan oli hitlerliku Saksamaa peamine liitlane. Just need riigid lõidki kurikuulsa „Berliini-Rooma-Tokio telje“. Peale selle oli Jaapani välispoliitika palju aastaid NSVL-i suhtes äärmiselt vaenulik. Nii vaenulik, et need riigid seisid kaks korda täiemastaabilise sõja puhkemise lävel. Sellest hoolimata Nõukogude Liit Jaapanile 1941. aasta juunis ega ka juulis sõda ei kuulutanud ega alustanud ka väljakuulutamata sõda maal, merel ja taevas. Vastupidi, tehti suuri pingutusi, et sõda Kaug-Idas ei puhkeks.

Itaalia oli hitlerliku Saksamaa vanim liitlane. Enamgi veel – Itaalia kuulutas Nõukogude Liidule ametlikult sõja. Seda tehti 22. juunil 1941 kell 12.00. Itaallased oleksid seda isegi varem teinud, kuid nad ei suutnud kuni keskpäevani Nõukogude Liidu saadikut Roomas sm Gorelkinit üles leida (too päevitas pühapäeva hommikul rannas).

Aga Veneetsiast on Lvovini linnulennult kõigest 1000 km. Teoreetiliselt oli Nõukogude kaugpommitajate (DB-3f, Er-2, TB-7) lennukaugus 3000 km ja rohkem. Abstraktselt arutades oli kogu Itaalia tööstuslikult arenenud põhjaosa (Milano, Torino, Genua, Firenze) Nõukogude pommituslennuväe löögiulatuses. Kuid ajuvaba ideed alustada 1941. aasta juunis lahingutegevust Nõukogude Liidule sõja kuulutanud Itaalia vastu isegi ei arutatud, seda enam ei viidud seda praktikas ellu. Ehkki formaal-juriidilisest seisukohast oleks see hullumeelne samm olnud täiesti korrektne ...

Lõpetades nende küsimuste loetelu, mida me siin raamatus arutama ei hakka, formuleerime nüüd seitse põhilist küsimust:

1. Millised Saksa ja Soome pommituslennuväe jõud (väeosad, lennukid) baseerusid Soome lennuväljadel?

2. Milliseid lahingutegevusi Nõukogude Liidu vastu see lennuväegrupeering pidas 22.–24. juuni 1941 jooksul?

3. Kui suur oli vaenlase Soomes asuva lennuväegrupeeringu loodud ohu tegelik mastaap, kui võrrelda seda teiste Leningradi ähvardavate ohtudega ning Leningradi õhutõrje, Põhjarinde ja PBL-i hävituslennuväe võimalustega?

4. Mida teadsid Nõukogude väejuhatus ja tema luure vaenlase Soomes asuvate lennuväeosade dislokatsioonist, nende suurusest, plaanidest ja tegevusest?

5. Mis oli 24. juunil 1941 vastu võetud otsuse anda Soome pihta lennuväe löök reaalne põhjus, mis olid selle operatsiooni reaalsed eesmärgid ja ülesanded?

6. Milline oli Nõukogude õhujõudude Soomele antud löögi vahetu tulemus (poolte kaotused, poolte plaanide muutused jne)?

7. Kuidas mõjutas 25. juunil sooritatud Nõukogude Liidu õhurünnak Saksamaa ja tema liitlaste vastu peetava sõja üldist käiku?