Teksti analüüs, ehk keegi viitsib läbi lugeda ja aidata.

[Rizla 0]

Ei ole vaja kõike ära vastata minu eest aga kui mõni tark vastus pähe tuleb siis oleks sellest palju abi.

 

Harjutus 1.4.

I. LUGEMINE

 

Loe läbi katkend Mati Undi romaanist „Hüvasti, kollane kass“ (1967) ja lahenda selle põhjal

ülesanded. (40 punkti) Ülesannete lahendamisel arvesta sellega, et iga vastuse oodatav pikkus

on 50–100 sõna.

 

1. Analüüsi teksti pealkirja seoseid sisuga. (10 punkti)

2. Iseloomusta Maiat ja Aarnet ning nendevahelisi suhteid. Põhjenda tekstinäidetega. (10

punkti)

3. Millest tuleneb pinge poisi ja tüdruku vahel? Põhjenda tekstinäidetega. (10 punkti)

4. Miks arvab Aarne, et kõrvalseisjaile võis jääda mulje, et noor generatsioon ei tea isegi,

mida tahab? Kuidas see ilmneb Aarne ja Maia suhetes? (10 punkti)

 

 

Otsimise päev

 

„Usu, maailmas on palju paremaid tüdrukuid kui mina. Aarne, kõik sinu viimase aja

ebameeldivused on tulnud minu pärast. Ma ei taha, et sa kannataksid. Ma kardan. Ma ei ole

seda väärt, et sa kannatad. Niisugust muret väärib palju ilusam ja targem inimene. Usu mind,

kallis...! Ma ei taha olla õnnetu. Maia.“

Tüdruk istus, pea kätel. Aarne langetas kirja põlvedele ja ootas, kuni Maia tõstis silmad.

„Kuuled sa...“

Maia hoidis käsi näo ees. Poiss nägi vaid ta silmi, hirmunuid ja mittemidagiütlevaid.

„Miks sa kirjutasid mulle sellise kirja? Palun ütle!“

Lõpuks eemaldas tüdruk käed näo eest. Põsele oli jäänud tugevast käesurvest punakas jälg. Ta

hääl kähises veidi.

„Ütle, kas sina ei karda? Kas sa ei karda, et sa võib-olla kunagi kõike seda kahetsema hakkad?“

„Mida ma peaksin kahetsema?“

„Sa hakkad lihtsalt kahetsema, et mind kohtasid, et mind tundma õppisid. Sa oled tark, hea...

Aga mina...“

„Sa räägid seda mulle ainult selleks, et ma su jutu ümber lükkaksin. Sa ei usu isegi, mida

räägid.“

Maia vaikis. Lõpuks sosistas ta:

„Ei, ma räägin tõtt.“

Aarne tõusis püsti ja istus kohe tagasi.

„Midagi pole tõsi. Kus on üldse tõde? Ja tegelikult pole ju midagi juhtunud! Tühja ka! Ma ei

karda!“ Ta valetas. Sellel päeval kartis ta rohkem kui kunagi varem.

„Mina kardan,“ ütles Maia. 8

„Mida?“

Tüdruk viibis nagu kuskil mujal, tema vastused olid hajameelsed ja nukrad. Aarne tahtis talle nii

väga midagi selgeks teha, tahtis teda naeratama panna. Kuid tal endalgi oli kõik ebaselge ja

naerust polnud juttugi.

Maia küsis:

„Armastad sa mind?“

„Jah.“

Vastus ei lohutanud tüdrukut kuigivõrd. Tüdrukud on alati targemad poistest. Maia teadis juba,

et mehed vastavad niisugusele küsimusele peaaegu alati jaatavalt. Isegi siis, kui nad enam ei

armasta. Miks? Vahel selleks, et end seda uskuma sundida, vahel harjumusest, vahel

kaastundest, vahel üksindusest.

„Ütle, kas ma olen selline tüdruk, keda sa oled otsinud? Selline, keda sa vajad?“

Vastust tuli kaua oodata. Meil kõigil on oma ideaal, oma „unetute ööde naine“. Tegelikult pole

teda olemas. Vahel me kohtame teda tänaval. Kui me temaga lähemalt tutvuksime, selguks

meile, et see oli vaid ideaali vari. Võib-olla oli neil sarnane pilk, suu, hääl, keha või kõnnak. Me

lepime oma maise armastusega. Oo, milleks olla nii skeptiline; maa peal armastame me kõige

maisemalt ja tugevamalt. Aga ideaal ei kao. Ta tuleb meie juurde kurval õhtul või meenub siis,

kui selgub, et meie armsamal pole aimugi relatiivsusteooriast või on tal lihtsalt suu pesemata.

Mehed on väiklased nagu puusepa vesiloodid.

„Ei.“

„Kuidas?“

„Ei. Sa pole selline. Ma olen aus.“

„Tähendab...“

„Sa pead saama selliseks!“

„Milliseks?“

„Nagu minu ideaal,“ ütles Aarne ja mõtles samas:

„Milline egoist ma olen...“

„Milline see on?“

Aarne naeratas abitult:

„Ma ei oska seda sulle seletada...“

Ta sirvis mingit raamatut. Äkki kukkus selle vahelt välja valgest paberist leheke. Aarne tõstis

paberi üles. See oli värvipliiatsijoonis, mis kujutas õhtust taevast musta metsa kohal. Samal

hetkel tõmbas Maia selle paberi tal käest ja pistis raamaturiiulisse.

„Kuule, kes selle joonistas?“

Maia soris hoolega riiulis.

„Kes?“

Tüdruku silmatorkavalt asjalik tegevus viis Aarne ootamatult vaimustavale mõttele. Ta haistis

vere ehk ilu lõhna.

„Sina või?“

Maia noogutas ükskõikselt pead.

„Sa joonistad?“

„Vanasti proovisin vahel... Seinalehe jaoks oli tarvis.“

„Aga nüüd?“

„Ei viitsi.“

„Miks?“

„Lihtsalt niisama. Pole huvi.“

Väljas läks pimedaks, kuid nad ei süüdanud tuld. Maia isa ja ema olid sõitnud Leningradi.

„Mida sa teed harilikult?“

„Kuidas?“ ei taibanud tüdruk.

„Mida sa teed vabal ajal?“

„Midagi.“

„Kas sul igav ei ole?“

„Ei, miks?“

Nad vaikisid jälle. Väljas oli sula, aeg-ajalt lirtsusid akna taga möödaminejate sammud.

Vastasmajas süüdati tuli. Aken oli kinni katmata ja Aarne nägi, kuidas naine end trümoo ees

kammis. Naine võis olla kolmekümnene. Ta avas kapi ja soris selles leiduvaid kleite, võttis

üksteise järel välja ja tõstis peegli ees rinnale. Lõpuks ta otsustas, naeratas, asetas halli kleidi

toolile ja tõmbas aknale kardinad ette. 9

Aarne pööras pilgu Maiale. Ta nägi tüdruku liikumatut siluetti. Nägu helendas väljast langevas

valguses. Poisil hakkas äkki kahju. Ta tõusis, läks ümber laua ja põlvitas Maia tugitooli kõrvale.

„Solvasin ma sind?“

„Ei, aga... Ma mõtlesin praegu, et me oleme siiski liiga erinevad. Sa oled hoopis teisest

maailmast.“

Aarne muigas.

„Mul pole üldse maailma, see on kõige kurvem. Aga ma leian selle maailma. Kes otsib, see

leiab. Võib-olla homme, võib-olla kahekümne aasta pärast.“

Tüdruk asetas käe Aarne näole. Poiss sulges silmad ja tundis peente sõrmede puudutust

laugudel ja huultel.

„Mida sa siis otsid?“

„Ah?“

„Mida sa õieti otsid?“

Aarne jäi vastuse võlgu. Mida öelda? Otsimisest oli ju nii palju räägitud. Kõik otsisid midagi: elu

mõtet, oma kohta elus, oma punkti... Ei, see on nii kulunud, see ei ütle midagi... Viimastel

aastatel oli otsimine moodi läinud. Kõik vaevlesid; kirjutati romaane otsivast noorukist, lavadel

liikusid otsivad kangelased. See oli päevakohane probleem, see andis võimalusi targutamiseks,

virisemiseks ja vaimukuse näitamiseks. Kõrvalseisjale võis jääda mulje, et see noor

generatsioon ei tea isegi, mida ta tahab.

... Jah, aga sellest kõigest ei saa ju rääkida Maiale.

„Mida ma otsin? Ma tahan leida teed, mis viib... väärtusliku inimese juurde. Ma tahan leida

inimest, kes on minust parem, kes saab mulle midagi õpetada.“

„Aarne, kui sa nii räägid, siis sul ongi see elumõte juba olemas.“

„Oh ei... Aga elada on ikkagi hirmus raske,“ ütles ta veidi naljakalt. Ta oleks tahtnud veel paljugi

rääkida; siiski pani ta pea lihtsalt tüdruku põlvedele ja sulges silmad. Nii oli vaikne ja rahulik