Otsi Vahvlist
Kuvatakse tulemused sildile ''satelliit''.
Leitud 1 tulemus
-
.thumb.jpg.e393d66160edceeb87d2e2cc1be56914.jpg)
UARS sajab alla reedel — ja keegi ei tea veel, kuhu! NASA kontrolli alt väljunud ja Maale kukkuda ähvardav satelliit sülitab teadlaste ennustustele. Teadlaste üllatuseks on atmosfääri ülakihtide uurimise teadus-tehiskaaslane UARS hakanud kiirust koguma ning kihutab eeldatavasti läbi meie koduplaneedi atmosfääri juba reedel. Vaid kahe nädala eest prognoosisid valitsuse teaduseksperdid, et satelliit ei pruugi maale naasta varem kui alles oktoobri algupäevil. „Kosmoseaparaat läheneb meie algsetest hinnangutest mõnevõrra kiiremini,“ möönis orbitaalrusude uurimisele spetsialiseerunud NASA teadlane Mark Matney. Järeldus on ühemõtteline — seadeldis prantsatab maha pigem varem kui hiljem, vahendab National Geographic. Tehiskaaslasele on kiirust lisanud Päikese ultraviolettkiirguse intensiivsuse hiljutine hüppeline tõus, märkis Matney. Kiirgustaseme tõus tingis Maa atmosfääri üleüldise paisumise, mis võimendas satelliidile avalduvat õhutakistust ja kiirendas selle allakukkumist. Eksperdid on väljendanud arvamust, et suurem osa UARSist põleb Maa atmosfääri ära. Rohkem kui pool tonni rususid võib ometi tulise langemise üle elada ja Maa pinnani jõuda. Kõige tõenäolisemalt saabub ühes tükis Maale umbes 150 kilo raskune osa kosmoseaparaadi raamist. Seni pole aga endiselt teada, kuhu satelliidi jupid kukkuda võivad, tunnistas Matney. Tõenäosus, et UARSi rusud mõnd inimest tabavad, on NASA kinnitusel üks 3200-st. Teadlased ei ole osanud sputniku „rusu-jalajälge“ piiritleda täpsemalt kui 57 põhjalaius- ja 57 lõunalaiuskraadiga — alaga, millesse mahub suurem osa Maa elanikkonnast. Aastatel 1991–2005 Maa atmosfääri kohta andmeid kogunud UARS konstrueeriti ammu enne aega, mil teadlased kosmoserusude probleemi pärast muret tundma hakkasid. Vaata ka BBC uudisklippi satelliidi kukkumisest. Tehiskaaslase arendamisel ei keskendunud selle loojad mitte küsimusele, kuidas seadeldisest ekspluatatsiooniaja lõppedes ohutult vabaneda, vaid selle täpselt õigesse laotusepunkti paigutamisele, rääkis Wilbert Skinner Michigani ülikoolist, üks UARSi konstrueerijate töörühma juhtinud teadlastest. Vaata ka harrastusastronoomi üles võetud klippi Maa poole kihutavast satelliidist! „Ma kardan, et me ei pühendanud hetkegi vaagimisele, milliseks kujuneb seadeldise lõplik saatus,“ tunnistas Skinner, lisades, et tol ajal peeti taolisi probleeme „taustmüraks“. Ehkki tehiskaaslane surmasõit kujuneb dramaatiliseks — ning läheduses viibima juhtuvate pealtvaatajate jaoks kindlasti vaatemänguliseks —, ei kujuta see endast tõenäoliselt ohtu planeedi pinnal viibijaile.