Vastukaaluks teisele teemale.
Minu jaoks on tagantjärele kõige meeldivamad hetked need, kus sõbrad näitavad välja, et sa lähed neile tegelt ka korda ja nad hoolivad sinust.
Aga et mõni otsene tegu välja tuua, siis oli see kooliga seotud. Tegime bioloogias töö. Väga vähe aega oli tööd sooritada, kuna tund oli kohe lõppemas. Kuna oli minujaoks väga raske osa ja suht õppimata ka, siis sai mul töö õpetaja kätte antud sellisena, et juba pealevaadates võis ära öelda hindeks 2. Perioodihinne oli mul muidu 4-5 vahel. No ja kui ma klassist lahkusin, küsis õpetaja, kuidas mul läks. Ma saatsin õpetajale vastu kõige tülgastavama pilgu, mida ma suutsin manada ja urisesin midagi aja kohta. Tunne oli sitt.
Järgmine päev siis õpetaja võttis selle teema üles, et kui pilk tapaks, siis ta oleks vähemalt sant vms. Aga üllatuslikult tegi ta ettepaneku, et ta viskab need tööd minema, kui klass sellega nõus on. Noh, me olime enne jõudnud omavahel arutada, et teistel läks töö päris hästi, ikka 4-5 tulid ära. Ja kui läkski käte tõstmiseks, siis oli ütlemata südantsoojendav näha, et paar sõpra, kellel oli töö olnud 4-5 ja perioodihinne oli ka lahtine, tõstsid oma käed üles, et loovutada oma neli või viis. Et mina ei saaks kahte, mis oleks mul perioodika ära rikkunud ja sellega ka põhikooli lõpukiituse ohtu seadnud.
Heietagem siis.