Otsi Vahvlist
Kuvatakse tulemused sildile ''apparently''.
Leitud 1 tulemus
-
Imelik on alustada uuesti selle kirjutise esimeselt lehelt, sest kes natukenegi mäletavad, siis eelmine oli kaanest kaaneni täis kirjutatud ja vahest harva sai sinna lehti juurde lisatud. Vaadates praegust asjade liikumist pidasin ma just praegust hetke selleks õigeks hetkeks, mil ma taasavastan siin foorumis Ameerika. Teoreetiliselt ma pole ju kunagi eemal olnudki, kuid praktiliselt oli vahepeal aeg, mil oli muud teha, kui siin riingi luusida. Kindlasti ei mahu mul ühte posti ära kõik see, mis ma vahepeal teinud oled, ning kohe kindlasti ei ole see jutt väärt kõike seda aega, mis selle kirjutamiseks läheks, sest tegelikult olid päris koledad ajad. Kuid ajapikku proovin ma lahti kirjutada siia, mis vahepeal juhtus ilma, et sellest siin saaks piibel või alkohoolikute käsiraamat. Kuidas meil siin vahepeal läinud on? Nii palju, kui ma ise olen tähele pannud siis seis on üpriski sitt. Ei oska täpselt näppu peale panna, et miks siis täpselt nii perse läks, kuid tundub, et praegune foorum pole just päris see, mis ta võiks olla. Mis te ise arvate? Kas te ise arvate, et foorum ongi selleks, et ventida endast kogu seda kogust paska, mis sülg suhu toob, või loodaksite, et tulevik muudab ka foorumit veidi paremaks? Ma ei taha kõlada nagu dementne vanamunn(Siinkohal sooviks terveitada Janekit), kuid tundub, et kaduma on läinud väga algsed tõed, ning väga basic moraal, mis on meile kasvatusega kaasa antud. Samas, siin tekkib jälle omakord küsimus, et kus kohas ja, mis täpsemalt kaduma on läinud? Ma ei tahaks uskuda, et meie vanemad lubavad meil kodus nii suud pruukida nagu siin seda tehakse, ning ma kahtlen selles, et igapäeva elus on inimesed nii ebaviisakad ja ülbed nagu siin. Veel vähem arvan ma, et me kõik päriselt oma elus nii tühist juttu räägime nagu siin, sest see ei oleks normaalne. See jutt on nagu redel, mis on sunatud ja keegi hakkab sealt katuselt alla astuma, redeli abil- iga uus aste on nagu uus retooriline küsimus, mis viib järgmiseni, ning me keegi ei tea, mis alla jõudes meid ees ootab, kas muru või telliskivi tee. Me peaksime küsima endalt, miks me räägime nii ja miks me käitume nii? Miks on nii, et väga sur protsent hetkestest postidest on täiesti sisutud või on täis laimu ja labasust. Kindlasti ei saa panna näppu selle inimese peale, kes me arvame, et on selle kõige taga, kuid kohe kindlasti võib selle üle mõelda ja vaadata, mis toimub meie ümber, sest olgem ausad- Foorum eksisteerib ainuüksi siis, kui suur seltskond inimesi jagavad oma arvamusi, ning jagavad muljeid ühest ja teisest. Kui see, mis me räägime on ropp ja labane, siis kõik meie ümber on täpselt sama sugune. Ma tahtsin seda postitust alustada selle lausega, kuid arvan, et siin ja nüüd on see õige koht seda kasutada: Kuidas koer külale, nõnda küla koerale. Ja ilmselt see on ka põhjus miks mina isiklikult viimasel ajal käitun nagu munn, mõndade inimeste meelest, kuid kindlasti on suur seltskond inimesi kes saavad aru, et minu käitumises pole väga midagi muutunud, ning ma suhtlen nendega ikka samamoodi. Kuid, kui ma näen siin sitta, siis ma toodan ise ka vaid sitta, ning seda mitte selle pärast, et kellegagi kaasa minna ja, et äge olla. Oh ei, ma toodan seda väga mitu korda võimendatud sõnavaras, ning seda selleks, et kõik need kes seda loevad saaksid aru, et see on saast, ning ehk tänu sellele teinekord lugedes paneksid tähele ka seda väikest kogust paska, mis omakorda kutsub mind postitama seda suurt sitta sinna kõrvale. Ma ei saa teha siin öölaulupidu ja öelda, et hakkame kõik paremateks inimesteks, kuid ma saan kirjutada seda, mis ma mõtlen, ning ma saan väljendada ennast nii, et ehk suudan ma panna kasvõi ühe inimese mõtlema selle peale, mis siin toimub. Ma ei ole maailmaparandaja, ning ma ei soovi kedagi õpetada ja harida, kuid ma tean omast kogemusest, et kõige parem viis on vabatahtlikult midagi teha- ükskõik mida. Kuna me vabatahtlikult oleme siin sellised nagu me oleme, siis, mis te arvate, kui õige oleks vabatahtlikult ka vahel veidi paremad? Ma ei ole teist parem, ning ma olen kindel, et ma olen mitu korda hullem vahest, kui teie, kuid ma mõtlen, ning tänu sellele ma saan ise ka asjadest nii aru, nagu ilmselt veidi õigem on. Nagu ma ütlesin, ma ei ole süüdimatu värdjas ja ma ei ole pühak- Ma olen see sama inimene kes ma olin viie aastaselt, ning ma ei pane pahaks seda, kui keegi mind parandab või, kui keegi paneb näpu peale mõnele minu veale. Aitab ka sellest igavast jutust ja räägime parem sellest, et miks te suvel tegite? Kes mulle kõige huvitavama suveloo räägib või pildi paneb, see saab päevaks eeskujulik olla, ning teda mäletatakse igavesti, kui kõvemat suvehitti, mis te arvate? Kuidas vahepeal aeg möödunud on, hästi või halvasti? Eks ma kirjuta ikka ja jälle veel, ning vaatame, kui kiiresti ma jälle õhku tõusen, kui üldse. Cheers, S
